Esileht

Rahvusvaheline teadlaste konsortsium, kuhu kuulusid ka Tartu Ülikooli ja Tartu Ülikooli Kliinikumi ortopeedid kaasprofessor Kaspar Tootsi ja professor Aare Märtson ning Tartu Ülikooli Eesti Geenivaramu vanemteadur Ene Reimann, avaldas ajakirjas Nature Communications ulatusliku uuringu osteoartroosi geneetiliste mehhanismide kohta. Uuring pakub seni kõige põhjalikumat ülevaadet sellest, kuidas geneetilised riskitegurid mõjutavad haiguse arengut ja progresseerumist.

Osteoartroos on üks maailma sagedasemaid liigeshaigusi, mis mõjutab ligikaudu 600 miljonit inimest ning mille kulgu muutvat ravi tänaseni ei ole. Teadlased analüüsisid sadade põlveliigese osteoartroosiga patsientide kõhre-, sünoviaalkesta- ja rasvkoeproove ning kaardistasid geenide regulatsiooni muutusi haiguse erinevates staadiumides.

Keelekida on kaasasündinud limaskestavolt, mis ühendab keelt suupõhjaga. Kui see on liiga lühike, pingul või kinnitub keelele liiga tipu lähedale, võib keele liikuvus olla piiratud. Sellist seisundit nimetatakse anküloglossiaks ehk kinniseks keeleks. Kuigi keelekida olemasolu võib lapsevanemaid ärevaks teha, ei tähenda see automaatselt terviseprobleemi ega operatsioonivajadust.

Tartu Ülikooli Kliinikumi stomatoloogia kliiniku näo-lõualuudekirurgia osakonna arst-õppejõu dr Tiiu Kivimaa sõnul märgatakse osa keelekidade probleeme vastsündinueas, kuid märkimisväärne hulk lapsi jõuab hindamisele alles eelkooli- või koolieas, kui tekivad kõne- või hambumusega seotud küsimused. „Sünnitusosakonnas vabastatakse üldjuhul vaid väga tugevalt kinnised keelekidad, mis võivad hiljem põhjustada söömisprobleeme. Sellisel juhul vabastatakse vastsündinute õhuke keelekida steriilsete kääridega ning protseduuri kestvus on enamasti vaid paar sekundit,“ selgitas dr Kivimaa.