Esileht

Rahvusvaheline teadlaste konsortsium, kuhu kuulusid ka Tartu Ülikooli ja Tartu Ülikooli Kliinikumi ortopeedid kaasprofessor Kaspar Tootsi ja professor Aare Märtson ning Tartu Ülikooli Eesti Geenivaramu vanemteadur Ene Reimann, avaldas ajakirjas Nature Communications ulatusliku uuringu osteoartroosi geneetiliste mehhanismide kohta. Uuring pakub seni kõige põhjalikumat ülevaadet sellest, kuidas geneetilised riskitegurid mõjutavad haiguse arengut ja progresseerumist.

Osteoartroos on üks maailma sagedasemaid liigeshaigusi, mis mõjutab ligikaudu 600 miljonit inimest ning mille kulgu muutvat ravi tänaseni ei ole. Teadlased analüüsisid sadade põlveliigese osteoartroosiga patsientide kõhre-, sünoviaalkesta- ja rasvkoeproove ning kaardistasid geenide regulatsiooni muutusi haiguse erinevates staadiumides.

Akne on üks levinumaid nahahaigusi, millega puutub elu jooksul kokku 80–85% inimestest. Tegemist on karvafolliikuli ja rasunäärme kroonilise põletikulise haigusega, mis avaldub peamiselt näol, rindkerel ja seljal, kus rasunäärmeid on kõige rohkem. Akne avaldub enamasti teismeeas, kuid võib esineda ka täiskasvanutel.

Tartu Ülikooli Kliinikumi nahahaiguste kliiniku arst-residendi dr Laura Jõgeda sõnul on aknele iseloomulikud komedoonid ehk must- ja valgepead, põletikulised paapulid ja pustulid ning raskematel juhtudel põletikulised sõlmed ja tsüstid. „Akne kõige varasem lööbeelement on komedoon, mis tekib siis, kui karvafolliikuli pooriava ummistub rasu ja surnud naharakkudega. Kui ummistunud karvafolliikulisse lisandub põletik, kujunevad paapulid ehk punetavad nahapinnast kõrgemad lööbeelemendid ning pustulid ehk mädase tipuga vistrikud,“ selgitas dr Jõgeda.