Raseduse jälgimine

Rasedus ja sellega seonduv:

Raseduse jälgimine

Ämmaemand on reproduktiivtervise ja emadushoolduse spetsialist, kes juhendab, jälgib, nõustab naisi raseduse ja sünnituse ajal ning sünnitusjärgsel perioodil.

Naistenõuandla perekeskuses toimuvale ämmaemanda iseseisvale vastuvõtule võite pöörduda, kui:

  • planeerite rasedust ja soovite eelnevat nõustamist,
  • olete rase ja soovite raseduse jälgimiseks arvele tulla,
  • olete sünnitanud ja soovite sünnitusjärgset nõustamist ja läbivaatust,
  • soovite nõustamist ja/või korduvretsepti rasestumisvastaste vahendite osas.

Raseduse normaalse kulu korral on raseduse jälgimine ja nõustamine ämmaemanda pädevuses, naistearsti konsultatsioon toimub soovituslikult kaks korda raseduse jooksul. Raseduse kulus probleemide või kõrvalekallete tekkimisel suunab ämmaemand raseda arsti konsultatsioonile, uuringutele või haiglasse.
Ämmaemanda esmane vastuvõtt kestab 1 tund, korduvvisiit 30 minutit. Naistenõuandlas (G2 korpuses) ja naistenõuandla perekeskuses (Puusepa 6 esimesel korrusel) on kokku avatud 6 kabinetti, kus toimuvad ämmaemandate vastuvõtud ning naistenõuandlas (G2 korpus) 7 kabinetti, kus teenindavad Teid naistearst ja ämmaemand.

Ämmaemanda vastuvõtt toimub Teile etteantud aegadel:

  • naistekliiniku naistenõuandlas (L.Puusepa 8, G2 korpus;  ruum 149 ja 150)
  • naistekliiniku perekeskuses (L.Puusepa 6, 1 korrus)
  • Tartu Tervisekeskuses (Mõisavahe 34B, ruum 125 ja 126)

Oma hirme üksi jäämise ja toimetuleku ees sünnitusel ning teisi muresid saate jagada ja lahendusi otsida koos raseduskriisi nõustajaga või hingehoidja – perenõustajaga:

  • raseduskriisi nõustajad: Margit Luiga; Liina Annuk; Maris Raude; Gertrud Saage; Erle Randala (L.Puusepa 6, ruum 6)
  • hingehoidja Naatan Haamer (L.Puusepa 8, G2 korpuses, ruum 148)

Lisaks võtavad naistekliiniku nõuandlas ja perekeskuses vastu veel:

  • sisearst Anne Kirss (L.Puusepa 8 G2 korpus, ruum 148)
  • jurist Terje Soots (L.Puusepa 8, G2 korpus, ruum 147)
  • gestatsiooni diabeedinõustajad  (L.Puusepa 6, ruum 6; L.Puusepa 8, G2 korpus, ruum 150; Mõisavahe 34B, 126). Enne nõustamisele tulekut pange kirja eelneva kolme päeva menüü ning kaks tundi enne vastuvõtule tulekut sööge kõht täis, et vastuvõtul saaks kontrollida veresuhkru taset.
  • imetamisnõustajad (Puusepa 6, ruum 4)

Kui kahtlete imetamisasendis, olete mures lapse imemisvõtte õigsuse või tema kaalu pärast, siis saate tulla muret jagama ning lahendusi otsima ämmaemand- imetamisnõustaja juurde E-R. Registreerimine vastuvõtule üldregistreerimise telefonil 7319100.
Imetamisalastele küsimustele saab vastuseid imetamisnõustajalt ka meili teel: imetamine@kliinikum.ee  või naistekliiniku imetamisnõustamise küsimuste-vastuste rubriigis.
Kui Teil on muresid või terviseprobleeme sünnitusjärgses perioodis või on küsimusi lapse hoolduse, rinnaga toitmise ja kaalu osas, siis võite julgesti helistada naistekliiniku perekeskusesse E – R kell 9.00-13.00 telefonil 7319977. Vajadusel lepitakse kokku sobiv vastuvõtu aeg (Puusepa 8, G2 korpus, ruum 152):

  • vastsündinu läbivaatuseks,
  • vajadusel lastearsti konsultatsiooniks,
  • imetamise nõustamiseks,
  • sünnitusjärgseks läbivaatuseks.

 

Ämmaemandate, naistearstide ja teiste spetsialistide vastuvõtuajad leiate:
https://www.kliinikum.ee/naistekliinik/et/vastuvotuajad

Vastuvõttudele registreerimine tel. 7319100  E-R kell 08:00–18:00

Naistenõuandla registratuur Puusepa 8 G2 korpuses on avatud E-R kell 7.30 – 19.00. Vastuvõtule tulles palun võtke esmalt järjekorranumber, mille alusel teid kutsutakse klienditeenindaja juurde. Temalt saate infot, millises kabinetis vastuvõtt toimub.

 

Vereanalüüside võtmine toimub protseduuride toas (G2 159) E-R kell 8.00 – 13.00 ja 14.00-19.00 (1.07.2021- 3.09.2021 on protseduuride tuba avatud 8:00-16:00)  järjekorranumbri alusel. Analüüside tellimus teostatakse kabinetis elektroonsena, kuid veenduge verd andma tulles oleks Teil kaasas ribakoodiga kleebised.

Uriini analüüse saab tuua ruumi G2 155 E-R kell 8.00 – 10.00.

 

Kardiotokograafia ruumis (G2 158) toimub sünnieelne loote seisundi hindamine. KTGle suunab Teid oma ämmaemand. Teie kõhule asetatakse kaks andurit – üks registreerib loote südame sagedust ja teine emaka toonust. Uuring kestab 20-30 min.

 

Nõuandlas on avatud mitu ultrahelikabinetti (G2 163, 165, 167). Uuringule registreeritakse vastuvõtu käigus, vastavalt raseduse jälgimise juhendis soovitatule. Omal soovil ultraheliuuring on tasuline (hind sõltub uuringu tüübist) ja registreerimine toimub klienditeeninduse telefonil 7319100.

Täpsemalt ultraheli uuringutest:  https://www.kliinikum.ee/naistekliinik/osakonnad/ultraheli/.

 

Naistekliiniku perekoolis on võimalik vaadata ja kuulata erinevaid üksikuid videoloenguid ja läbida erineva suurusega videokursuseid sünnitusest, vastsündinu hooldusest ja imetamisest. Täpsem info ja loengutesse registreerumine naistekliiniku perekooli kodulehel https://www.kliinikum.ee/naistekliinik/et/perekool-info

Esimene külastus

Esimene visiit naistearsti või ämmaemanda juurde leiab aset enamasti peale seda, kui kodus tehtud rasedustest on osutunud positiivseks. Oluline on ajastada esimene visiit enne 12. rasedusnädala täitumist, sest teatud analüüse ja uuringuid tuleb teostada kindlatel rasedusnädalatel.

Esimesel visiidil küsitletakse Sind põhjalikult tervisliku seisundi, eluviiside ja töötingimuste kohta. Selle küsitluse eesmärgiks on välja selgitada käesoleva raseduse kulgu ning loote arengut mõjutada võivad riskitegurid. Tervisliku seisundi hindamisel täpsustatakse järgmised andmed:

  • elu jooksul põetud ja kroonilised haigused
  • ravimite tarvitamine
  • menstruatsioonitsükli regulaarsus
  • käesoleva raseduse algul põetud haigused ja kasutatud ravimid
  • suguvõsas esinevad pärilikud haigused
  • eelnevate raseduste ja sünnituste kulg
  • pikkus ja kehakaal, et hinnata kehamassiindeksit

Samuti küsitletakse Sind toitumisharjumuste, füüsilise aktiivsuse, kahjulike harjumuste ja töötingimuste kohta.

Seejärel teostatakse läbivaatus günekoloogilisel toolil, mille käigus võetakse emakakaelalt PAP test emakakaela rakuliste muutuste hindamiseks (kui viimasest analüüsist on möödunud ≥2 aastat) ja analüüs klamüdioosile (kui viimasest analüüsist ≥6 kuud) ning kinnitatakse emaka suuruse hindamise või ultraheliuuringu abil raseduse olemasolu.

Esimesel visiidil tehakse ka vereanalüüsid HIV-le, süüfilisele, B-hepatiidile, määratakse veregrupp, reesusfaktor, reesusantikehad, vere hemoglobiinitase ja veresuhkur.

Esimesel või teisel visiidil antakse saatekirjad uriini analüüsi ja uriini külvi tegemiseks. Uriinis uuritakse valgu, glükoosi, leukotsüütide ja bakterite esinemist. Uriini külv on oluline kuseteede nakkuste välistamiseks.

Raseduse 11. – 16. nädal

11.–13. rasedusnädalal teostatakse ultrahelikabinetis uuring ultrahelispetsialisti poolt. Uuringul täpsustatakse raseduse kestust, loodete arvu, platsenta asukohta, väärarendite esinemist ning mõõdetakse loote kuklapiirkonna läbikumavus (ing.k. nuchal translucency, NT).

Raseduse 11.-13. nädalal tehakse ema vereseerumi skriining, millega on võimalik selgitada loote kromosoomihaiguste ja arenguhäirete riski. Kui selle analüüsi tulemusena selgub kõrgem risk võimalikeks probleemideks, siis korratakse vereanalüüsi 15.-17. rasedusnädalal või vajadusel suunatakse geneetiku konsultatsioonile ja täiendavatele uuringutele (amniotsenteesile või koorionibiopsiale).

Kui Sinu veresuhkruväärtus on kõrgenenud või Sa kuulud rasedusaegse suhkruhaiguse riskigruppi, siis suunatakse Sind enne 16. rasedusnädalat ka glükoosi talvustestile (GTT-le). Rasedusaegse suhkruhaiguse (gestatsioonidiabeedi) riskigruppi kuuluvad naised, kes on ülekaalulised (kehamassiindeks raseduseelselt ≥30 kg/m²), kellel eelmise raseduse ajal esines gestatsioonidiabeet, kelle lähisugulastel esineb diabeeti või kes on sünnitanud >4500g kaaluva vastsündinu.

Raseduse 16. – 24. nädal

Raseduse teisel trimestril (16.–28. rasedusnädalal) külastad Sa ämmaemandat või naistearsti 4 – 5 nädala järel.

Igal külastusel Sind kaalutakse, hinnatakse kaaluiivet, küsitletakse tursete esinemise kohta ja mõõdetakse vererõhk. Alates 16. rasedusnädalast mõõdetakse emakapõhja kõrgust. Selle mõõtmine ja dünaamika jälgimine võimaldab kaudselt hinnata loote kasvu. Alates raseduse 20. nädalast küsitletakse Sind looteliigutuste olemasolu kohta ja kuulatletakse loote südamelööke, et hinnata loote heaoluseisundit.

19.–21. rasedusnädalal suunatakse Sind teisele ultraheliuuringule, mille eesmärgiks on loote väärarendite avastamine. Uuringu käigus täpsustatakse loote arengu vastavus raseduse suurusele, lootevee hulk, platsenta asukoht ning uuritakse põhjalikult loote organsüsteemide arengut.

 Raseduse 24. – 28. nädal

24.–28. rasedusnädalal korratakse kõrge riski grupi rasedatel glükoosi taluvustesti, kui see esimesel trimestril oli normis. Samuti suunatakse GTT-le naised, kelle kehamassiindeks raseduseelselt oli >25 kg/m² või kellel on raseduse jooksul tekkinud liigne kaaluiive, suhkur uriinis või kahtlus loote liigkasvule. Reesus-negatiivsetel naistel määratakse korduvalt verest reesusantikehad.

24.-28. rasedusnädalal korratakse kliinilise vere analüüs hemoglobiinitaseme hindamiseks ja veresuhkru analüüs.

Alates 24. rasedusnädalast korratakse igal visiidil ka uriini analüüsi.

Raseduse 28. – 36. nädal

Raseduse 28.–36. nädalal külastad Sa oma ämmaemandat või naistearsti vähemalt 4 nädala järel. Igal külastusel küsitletakse Sind vaevuste ja meeleoluhäirete suhtes, samuti kaalutakse, hinnatakse kaaluiivet ja tursete esinemist, mõõdetakse vererõhk, emakapõhja kõrgus, küsitletakse looteliigutuste iseloomu kohta ning kuulatletakse loote südamelööke. Alates 30. rasedusnädalast hinnatakse ka loote seisu emakas ning täpsustatakse loote eesasuv (vaagnapoolne) osa.

28.–32. rasedusnädalal korratakse vereanalüüse HIV, hemoglobiinitaseme ja reesusantikehade suhtes.

Vajadusel suunatakse Sind korduvale ultraheliuuringule (kahtlusel loote kasvu mahajäämusele või liigkasvule, lootevee hulga vähesusele või liigsusele, muude näidustuste olemasolul). Ultraheliuuring võimaldab hinnata loote oletatavat massi, lootevee hulka, platsenta asukohta, loote seisu ja eesasetsevat osa ning hinnata loote arengut.

Raseduse 36. – 40. nädal

Raseduse 36.–40. nädalal külastad Sa oma ämmaemandat või naistearsti 2 nädala järel. Igal külastusel hinnatakse kaaluiivet, tursete esinemist, mõõdetakse vererõhk, emakapõhja kõrgus, küsitletakse looteliigutuste iseloomu kohta, kuulatletakse loote südamelööke ning täpsustatakse loote seis emakas. Samuti küsitletakse Sind tupevooluse muutuste suhtes, kaebuste korral tehakse läbivaatus ja vajadusel võetakse analüüsid emakakaelalt või tupest. Iga visiidi eelselt palutakse Sul korrata uriini analüüsi. Vajadusel korratakse vereanalüüsi hemoglobiinitaseme hindamiseks. Koostatakse esialgne sünnituse juhtimise plaan.

Vajadusel (looteliigutuste iseloomu muutused, loote südamelöökide kuulatlemisel rütmihäired) teostatakse kardiotokograafia (KTG). Kardiotokograafia võimaldab registreerida loote südamelööke pikema aja vältel ning avastada loote südamelöögisageduse häired, mis viitavad loote seisundi halvenemisele.

Raseduse 40. – 42. nädal

Kui seni jälgis Sinu raseduse kulgu ämmaemand, siis alates raseduse kestusest 41 nädalat jälgib Sind edasi naistearst. Nüüd peaks naistearsti külastama vähemalt kord nädalas. Igal külastusel tehakse kardiotokograafia loote seisundi hindamiseks. Vajadusel hinnatakse ultraheliuuringu abil loote oletatavat massi ja lootevee hulka ning doppleruuringul verevoolu kiirust nabaväädi veresoontes. Kui Sa pole 42. rasedusnädalaks sünnitanud, suunatakse Sind emakakaela ettevalmistamiseks ja sünnituse esilekutsumiseks sünnieelsesse osakonda.

Koostanud: ämmaemand Triinu Adlas

Allikas: Eesti Naistearstide Selts „Raseduse jälgimise juhend”, 2011, http://rasedajalgimine.weebly.com/

 

Raseduse ajal reisimine on tänapäeval tavaline ja seda tehakse väga palju.

Parim aeg rasedana reisimiseks on raseduse teisel trimestril. Selleks ajaks on esimeste kuude võimalikud vaevused möödunud ja raseduse katkemise oht väike, ent suur kõht ei tee enesetunnet veel ebamugavaks ning keha suudab muutustega hästi kohaneda.

Auto, bussi ja rongiga reisimine on raseduse ajal üldjuhul igati ohutu. Pikki reise tasub siiski vältida, kuna ühes asendis istumine tekitab rasedale ebamugavust, verevoolu aeglustumist jalgades ja jalgade turset ning võib tõsta riski venoosse trombemboolia tekkeks. Selle vältimiseks tasub pikema autoreisi korral teha iga kahe tunni tagant sirutuspaus. Autoga reisimisel tuleb kasutada kolmepunkti kinnitusega turvavööd, mis väldib turvavöö kulgemist üle kõhu. Ka bussiga reisides tuleb alati kinnitada turvavöö.

Laevareisil võib ette tulla iiveldust ja oksendamist.

Ka lennukiga reisimiseks on parim aeg raseduse teine trimester ehk 16.-28. rasedusnädalal. Alates 36. rasedusnädalast ei luba enamik lennufirmasid rasedaid enam lennukisse, mitmikraseduse puhul peale 32. rasedusnädalat. Enamik lennufirmasid nõuab alates 28. rasedusnädalast lendamiseks arstitõendit selle kohta, et rasedus on kulgenud normaalselt. Enne reisi tuleb see kindlasti täpsustada, enamasti on vastav info kirjas lennufirma koduleheküljel.

Üle nelja tunni kestvate lendude korral on suurenenud venoosse trombemboolia tekke risk, millele rasedus on lisanduvaks riskifaktoriks. Raseduse ajal lendamine on vastunäidustatud, kui naisel esineb kõrgenenud risk tromboosi tekkeks või on
varasemalt tromboosi esinenud. Samuti ei tohiks lennureisi planeerida, kui on diagnoositud raseduse katkemise või enneaegse sünnituse oht, platsenta asetsuse häired, preeklampsia või kahtlus sellele.

Lennureisi ei soovitata raseduse ajal naistele, kellel esineb kahtlus loote kasvupeetusele või tal on esinenud raseduse ajal verejookse. Samuti juhul, kui naisel esineb kaasuvaid haigusi, nagu raskekujuline aneemia, tõsine südame- või kopsuhaigus. Kindlasti peaks rase oma ämmaemanda või naistearstiga läbi arutama kõik võimalikud ohud ja riskid, mis võivad seoses lendamisega ette tulla, millised meditsiinivõimalused on reisi sihtriigis ja kas lendamine võib põhjustada täiendavalt mingeid terviseprobleeme.

Lennureisi ajal võib esineda jalgade turset, nina- ja kõrvaprobleeme ning iiveldust. Organismi veevajaduse rahuldamiseks tuleb lennureisi ajal juua palju vett, sest lennuki salongis on kuiv õhk. Kindlasti ei tohi lennu ajal tarbida alkohoolseid või kofeiini sisaldavaid jooke.

Lennureisi ajaks tuleb riietuda mugavalt avaratesse rõivastesse ja kanda mugavaid jalanõusid. Tursete vältimiseks on hea tõsta jalad kõrgemale ning tromboosiohu vältimiseks võiks iga poole tunni tagant vahekäigus jalutada.

Lennupileti broneerimisel tasub raseduse ajal valida endale vahekäigupoolne istekoht – see võimaldab paremini jalgu sirutada ja liikuda. Jalgade vereringe parandamiseks võiks aeg-ajalt teha jalgadega pöiaringe ning sirutada säärelihaseid.

Üle 4-tunnistel lennureisidel soovitatakse rasedatel tromboosiohu vältimiseks kanda spetsiaalseid kompressioonsukki või
põlvikuid (survega 15-30 mm/Hg). Teatud terviriskide korral võib olla vajalik teha verdvedeldava ravimi süst enne lendu; ravimi kasutamise vajaduse üle otsustab naistearst, kes väljastab sel juhul ka retsepti ravimile ja juhendab selle kasutamise osas. Verevedeldaja vähendab oluliselt trombi tekkeriski, kuid absoluutset kaitset ei saa garanteerida ka selle abil.

Vaatamata komplikatsioonideta kulgenud rasedusele võib reisil alati ette tulla ootamatuid olukordi, kus tekib vajadus arstiabi järele. Selle tarbeks tuleb oma tavalisele reisikindlustuspaketile lisada raseda reisija lisakaitse, mida mõned kindlustusseltsid pakuvad. Sel juhul pakub enamik kindlustusseltse kaitset reisil juhtunud ootamatute rasedusest tingitud
komplikatsioonide korral, kui ei ole täitunud 28. rasedusnädal. Paljud kindlustusseltsid pakuvad abi erakorralise arstiabi saamiseks, kuid ei kaitse enneaegse sünnituse puhul. Summa ulatus abi saamiseks on piiratud.Euroopa Liidu liikmesriikides reisides on õigus Euroopa ravikindlustuskaardi esitamisel saada reisi ajal tekkinud terviseprobleemi korral vajaminevat arstiabi võrdsetel tingimustel selles riigis elavate kindlustatud inimestega.Reisile on vajalik kaasa võtta oma rasedakaart ja Euroopa Liidu liikmesriikides reisides Euroopa ravikindlustuskaart.

Kui naisele on raseduse ajal või pidevaks kasutamiseks määratud mingeid ravimeid, siis ei tohi maha unustada ka neid. Pagasisse tuleks varuda ravimeid ootamatute olukordade puhuks (näiteks valuvaigistid, palavikualandajad, kõhulahtisuse- ja iiveldusevastased ravimid; desinfitseeriv vahend haavadele ja plaastrid).

Sagedasemad probleemid, mis võivad rasedatel reisil olles ilmneda on:

väsimus, peavalu,kuumarabandus,seedehäired, kõhukinnisus- või lahtisus,sagenenud urineerimine, tursed jalgadel – tursete leevendamiseks jalgadel tasub reisile kaasa võtta mentooli või aaloed sisaldav jahutav geel.

Raseduse ajal reisi planeerides tuleks vältida sihtkohti, kus on piiratud võimalused arstiabi saamiseks. Vältima peaks reisimist riikidesse, kus on suur risk nakatuda Zika viirusesse või malaariasse. Eelnevalt tuleks läbi mõelda vaktsineerimise vajadus sihtkohariigis levivate võimalike haiguste suhtes. Kuna raseduse ajal on vastunäidustatud vaktsineerimine nõrgestatud elusviirust sisaldavate vaktsiinidega, siis võiks eksootilistesse riikidesse reisida sooviv naine olla nende haiguste vastu vaktsineeritud juba enne rasedust.

Reisil olles ja eriti eksootilistesse kohtadesse reisides tuleb vältida saastatud vee ja toidu tarbimist. Süüa tohib ainult korralikult läbiküpsetatud liha ja tarbida pastöriseeritud piimatooteid. See aitab vältida kõhulahtisust, toksoplasmoosi või listerioosi nakatumist ja toidumürgitust, mis võivad tekitada tõsiseid probleeme. Joogiks võib tarbida üksnes pudelivett või keedetud vett. Eksootilistesse piirkondadesse reisimisel on oluline kaitsta ennast sääsehammustuste eest ning kasutada selleks spetsiaalseid sääsetõrjevahendeid.

Koostas: ämmaemand Triinu Adlas

Terve naise poolt raseduse ajal harrastatav liikumine on soovitav. Kehaline treening tugevdab immuunsüsteemi, parandab verevarustust, suurendab energiat ning aitab tunda rõõmu probleemideta kulgevast rasedusest ning valmistada keha sünnituseks ette. Lisaks sellele on võimlemisega võimalik ära hoida ja leevendada mitmesuguseid rasedusest tingitud vaevusi.

Rasedatele sobivad käimine (kepikõnd), ujumine, vesivõimlemine, jalgrattasõit ja mõõdukas tempos areoobikatund ning rasedatele mõeldud jooga. Treenimise ajal tuleks pulss hoida alla 140 l/min ning ennekõike jälgida enesetunnet. Treening tuleks lõpetada valu, pearingluse, halva enesetunde ja/või jõuetuse korral.

Harjutusi tuleks sooritada rahulikult ja aeglases tempos võimalikult mugavas asendis ning venivates ja hästi hingavates riietes.
Raseduse ajal tuleb pöörata tähelepanu vaagnapõhjalihastele, et ennetada hilisemalt uriinipidamatust, emaka allavajet või kõhuõõneorganite asendite muutusi.

Vältima peaks spordialasid, millega kaasneb kõrge traumade oht, äkilised suuna muutused ja võimalikud kokkupõrked teiste mängijatega. Ei sobi erinevad pallimängud, ratsutamine, vee- ja mäesuusatamine ning sukeldumine ja allveeujumine

(Liikumine ja… 1998; Valgesoo 2000; Me saame… 2000; Linkberg, R.; [WWW]).

Kõige olulisem on hea enesetunne nii treenimise ajal, kui ka pärast seda: kuula oma keha!

Koostanud: ämmaemand Janne Freimann

Raseduse ajal toimuvad peaaegu kõikides organites muutused. See on seotud hormonaalsete muutustega raseduse ajal. Endokriinsed näärmed, vegetatiivne närvisüsteem ja ainevahetus kohanduvad rasedusele. Toimuvad ka muutused naise psüühikas.

Ema organismi kohanemisel raseduse suurenevale koormusel eristatakse 3 staadiumi:

  1. Kohanemisstaadium (1.-4. raseduskuu)

Naise psüühika ja organid püüavad kohaneda nende funktsioonidele esitatud kõrgendatud nõudmistele. Võivad tekkida ajutised funktsioonihäired: esineb iiveldus, oksendamine, tekivad veidrad maitsemuutused, muutused lõhnatajus. Muutused toimuvad ka naise psüühikas: sõltuvalt lähtesituatsioonist (soov last saada või hirm lapse ees) võib hoiak rasedusse olla nii positiivne kui negatiivne.

  1. Heaolustaadium (5.-7. raseduskuu)

Kohanemine kõrgenenud koormusele on lõppenud. Raseda enesetunne on reeglina hea ning ta tunneb rasedusest rõõmu.

  1. Koormuse staadium (8. kuust kuni sünnituseni)

Häiritud on aktiivne liikumine, tasakaal, töövõime väheneb, väsimus tekib kergemini. Võivad esineda hingamisraskused, õhupuudus, kõhukinnisus. Emaka surve naaberorganitele võib põhjustada nende talitlushäireid. Võib tekkida hirm lapsevanema rolli ja eesseisvate elumuutuste ees, hirm sünnituse ees.

Suguelundite muutused

Emakakeha

Mitterase emakas kaalub umbes 50g ning emakõõne sügavus on 7-8cm. Raseduse lõpuks kaalub emakas 1000g piires ning õõne sügavus on 37-38cm. Emakaseina paksus on raseduse I poolel 3-4cm, raseduse lõpul vähem. Emakaseina plastilisus ja elastsus tõuseb, emaka verevarustus paraneb, emakas on vastavate impulsside tulemusena võimeline muutma oma kuju, suurust, toonust.

Emakakael

Emakakaelas suureneb elastsete kiudude arv, sidekude muutub kohevamaks, veresoontevõrgustik tiheneb, verevarustus paraneb. Emakakaelakanali sisemine ja väline suue on suletud, kanal täidetud limaga. Korduvsünnitajatel raseduse viimastel kuudel emakkaelakanal laieneb, tema avatus on kuni 1cm.

Tupp

Tupeseinte elastsus ja venitatavus raseduse ajal tõuseb, tupe limaskest pakseneb ning verevarustus pareneb. Limaskest on niiske, suureneb ka tupesisaldise hulk. Ravimite imendumine on raseduse ajal tupe limaskesta kaudu parem kui rasedusväliselt.

Südame- vereringeelundkond

Raseduse ajal kohanevad süda ja vereringe uute, suuremate nõudmistega. Raseduse ajal eksisteerib ju naise organismis veel lisavereringe – platsentaarne vereringe. Vere üldmaht suureneb raseduse ajal 1-1,5 l võrra.

Terve raseda süda kohaneb suurenenud nõudmistega järkjärgult. Südame minutimaht suureneb, pulsisagedus, veresoonte toonus mõnevõrra tõuseb. Südame löögisagedus tõuseb raseduse lõpuks 20 löögi võrra minutis. Rasedal on füsioloogiline hüpervoleemia e. vere mahu suurenemine. Vere hulk suureneb raseduse lõpuks 25-40% võrra. Veremahu muutuste tõttu suureneb südame minutimaht. Südame minutimaht on maksimaalne 32.-34. nädalal ja jääb selliseks kuni sünnituseni. Koos veremahu suurenemisega suureneb ka punaliblede e. erütrotsüütide ja hemoglobiini hulk, aktiveerub vereloome.

Raseduse ajal suureneb veenirõhk alajäsemetes tingituna emaka rõhumisest alumisele õõnesveenile ja vaagnaveenidele. Veenirõhu tõus koos rasedusest tingitud veenide silelihaste toonuse langusega põhjustab veenilaiendeid jalgadel ja vulval, krambivalmidust säärtes ning hemorroide e. pärasoole veenilaiendeid. Suurema raseduse korral võib rasedal selili lamades tekkida nn. õõnesveeni sündroom (vena cava sündroom), mis kujutab endast kollapsitaolist seisundit ning on tingitud raseda emaka survest alumisele õõnesveenile ning sellest tulenevatest vereringehäiretest.

Hingamissüsteem

Juba raseduse I trimestril hingamise minutimaht suureneb. Hingamissagedus püsib muutusteta või tõuseb maksimaalselt 10% võrra. Kopsumaht jääb samaks kui enne rasedust. Kopsumahu säilimise tagab rinnakorvi laienemine, mille põhjuseks on roiete nihkumine horisontaalsemasse asendisse.

Neerutalitlus

Neerutalitlus aktiviseerub raseduse ajal oluliselt, kuna neerude kaudu eritatakse nii ema kui loote ainevahetusproduktid. Neerude verevarustus suureneb ning neerupäsmakeste filtratsioonivõime tõuseb. Raseduse algul, emaka surve tõttu kusepõiele, võib tekkida vajadus sagedamini urineerida. Raseduse lõpul, kui põiele surub loote pea, võib see kaebus uuesti tekkida. Kusejuhade toonus raseduse teises pooles langeb ning valendik laieneb. See koos kasvava emaka survega kusejuhadele ning aeglustunud uriinivooluga loob soodsad tingimused uroinfektsiooni tekkeks.

Seedeelundkond

Raseduse algul esineb tihti suurenenud süljevoolust, iiveldust ja oksendamist. Võib tekkida muutusi maitse- ja lõhnatajus, mõned lõhnad ja maitsed võivad muutuda vastumeelseks, samas võib tekkida eriline isu mõne toiduaine järele. Raseduse ajal on igemed kohevamad ja võivad veritseda. Suurem oht on ka kaariese tekkeks, kuna laps vajab oma luude ülesehitamiseks kaltsiumi ning võtab seda ema organismi varude arvelt. Raseda seedimine on aeglasem, toit liigub sooles aeglasemalt kuna hormoonid lõõgastavad soole seinas olevaid silelihaseid. Rasedal on ka kalduvus kõhukinnisusele. Suurenenud emakas surub mao üles ja tühja kõhuga võivad tekkida kõrvetised.

Nahk

Rinnanibudel ja nibuväljadel süveneb pigmentatsioon. Pigmenteeruda võib ka kõhu valgejoon ning välissuguelundid. Näol võivad tekkida raseduspigmendilaigud e. kloasmid. Emaka kiire kasvu tõttu tekib kõhuseinte ülevenitus. Eriti on see väljendunud suure loote, liigveesuse ja mitmikraseduse korral. Kui nahk pole piisavalt elastne, tekivad kõhunahal rasedusjutid e. striiad. Sel puhul on tegemist naha elastsete kiudude üksteisest eemaldumisega. Rasedusjutte võib tekkida ka rindadel, puusadel. Esialgu on rasedusjutid punakad-lillakad, pärast sünnitust muutuvad need valkjaks. Kõhuseinte ülevenitusele võib järgneda kõhusirglihaste diastaas e. eemaldumus.

Liigessüsteem

Raseduse ajal muutuvad luude ja liigeste sidemed kohevamaks, elastsemaks, lõdvemaks – seda põhjustab platsenta poolt toodetav relaksiin. Raseda kõhu kasvades paigutub keha raskuskese tahapoole ning süveneb selja nõgusus nimmepiirkonnas. Seejuures tekib seljalihaste ülevenitus ning sellega seoses sejavalud, mida rasedad tihti kaebavad.

Kehamass

Kehamass tõuseb raseduse vältel 10-12 kg. Kehamass suureneb loote, lootevee, platsenta, emaka, rindade, koevedelike, veremahu, rasvkoe ja varude suurenemise tagajärjel. Kui raseduse algul võib kaalu juurdekasv olla individuaalselt väga erinev, siis raseduse teises pooles peetakse optimaalseks kehakaalu suurenemist 300-400g nädalas.

Rinnanäärmed

Raseduse ajal algab ettevalmistus imetamiseks e. laktatsiooniks. Rinnad suurenevad ja on pinge all. Sageli tajutakse pisteid, valulikkust rindades, raseduse lõpul võib rindadest erituda ka väheke piima.

Rinnanäärmete verevarustus paraneb, näärmesagarikud suurenevad, suureneb ka sagarike arv. Moodustub kolostrum e. ternespiim. Juba raseduse keskpaigas on rinnanäärmed funktsioonivõimelised. Piimasekretsiooniks on vajalik hormoon prolaktiin, mis vabaneb sünnituse järel hüpofüüsi eessagarast. Raseduse ajal pidurdavad tema vabanemist platsenta poolt toodetavad steroidhormoonid. Oluline on ka perifeerne ärritus rinnanibult lapse imemisel. Selle mõjul eritub hüpofüüsi eessagarast prolaktiin ja tagasagarast oksütotsiin. Prolaktiin stimuleerib piima teket ja oksütotsiin tema väljutamist rinnanäärmest.

Psüühika

Rasedus on naise jaoks väga tähtis, kõiki inimlikke ja sotsiaalseid vajadusi sügavalt puudutav elamus, mis mõjutab peale keha ka psüühikat. Kriisitaolisi psüühilisi muutusi täheldatakse kohanemis- ja koormusstaadiumis. Sõltuvalt psüühilisest lähtesituatsioonist võib esimene hoiak olla positiivne või negatiivne, kuid partneri  ja meedikute emotsionaalne toetus, säästev režiim või ka psühholoogiline abi aitavad üle saada segadust tekitavatest tunnetest.

Koostanud: ämmaemand Margit Luiga, dr. Pille Vaas

Iiveldus ja oksendamine

50-75% last ootavatest emadest kogeb 7.-8. nädalal hommikust iiveldust ja oksendamist, mis on peamiselt tingitud naissuguhormoonide progesterooni ja östrogeeni taseme suurenemisest organismis. Vaevust on võimalik leevendada kui süüa regulaarselt ja väikeste koguste kaupa.  Hommikuse iivelduse korral söö enne voodist tõusmist midagi kerget, näiteks küpsist, näkileiba, puu-või juurvilja. Päeva jooksul soovitatakse tarbida ohtralt vedelikke, vähendada kehalist koormust ja vältida iiveldust tekitavaid toiduaineid, sh rasvaseid ja vürtsikaid toite. Leevendust võib pakkuda hapude kommide või jääkuubikute lutsutamine. Kasuks võib tulla ka keskkonnavahetus. Rasedusiiveldus ja -oksendamine ei ole lootele ohtlik ja möödub enamasti pärast 12. rasedusnädalat.

Peapööritus ja nõrkushood

Pearinglust võid tunda äkilisel tõusmisel ja kehalisel pingutusel, mõnikord võib nõrkuse esile kutsuda ka pikaajaline seismine. Teinekord on soodustavaks teguriks soe ilm. Enesetunde parandamiseks jälgi, et saaksid piisavalt puhata. Alates raseduse teisest trimestrist ära leba kaua selili: emaka surve tõttu on siis verevarustus häiritud.  Tõuse voodist aegamööda: alguses istuli ja alles mõne aja pärast püsti. Pearingluse põhjus võib olla ka hemoblobiini väärtuse langus veres (aneemia e. kehvveresus). Kui see leiab vereanalüüsiga kinnitust, määratakse ravi.

Väsimus

Väsimus on raseduse alguses tavaline nähtus, mistõttu on paljudel naistel suurenenud unetarve. Tavaliselt väsimus taandub raseduse teisel kolmandikul ning paljud tunnevad end sel ajal eriti energiliste ja tervetena. Väsimus võib olla märk aneemiast ja raua puudusest.

Rinnad

Rinnad hakkavad suurenema juba raseduse esimestel kuudel, muutudes pisut valulikuks. Aja jooksul valu siiski väheneb. Samuti tumeneb rinnanibude ümbrus. Alates kolmandast raseduskuust võib rinnast erituda mõni tilk hallikat ternespiima.

Urineerimissagedus

Raseduse esimestel ja viimastel kuudel on tihe urineerimine üsna tavaline, ka öösiti. Raseduse alguses on see põhjustatud vere hulga suurenemisest emakas ja põie ümber ning emaka kasvamisest. Raseduse viimases staadiumis põhjustab seda laps, kelle pea surub põiele. Kui tunned urineerimisel valu, pead pöörduma arsti poole, kontrollimaks, ega ei ole tegemist põiepõletikuga.

Kõhukinnisus

Rasedusaegsetest hormoonidest tingituna liigub toit soolestikus aeglasemalt. Kõhukinnisuse vastu aitab, kui jood hommikul tühja kõhuga klaasi külma vett, sidrunivett või keefiri. Päeva jooksul on soovitatav tarbida 6-8 klaasi vedelikku. Eelistada tuleks kiudaineid sisaldavad toite, täisteraviljatooteid ja erinevaid juurvilju. Samuti aitavad liikumine ja võimlemine tõhustada soolestiku tööd.  Kõhukinnisust võib aga soodustada rauatablettide võtmine.

Kõrvetised

Raseduse edenedes emakas kasvab ja surub mao üles, seepärast võivad tekkida kõrvetised. Nende vältimiseks hoidu vürtsikatest ja rasvastest toitudest ning söö korraga vähe, kuid sageli. Leevendust saab leige kummelitee või külma piima joomisega. Kõige tõenäolisemalt esinevad kõrvetised lamavas asendis, mistõttu säti endale magamise ajaks kõrgem peaalus ning väldi söömist kaks-kolm tundi enne magama heitmist.

Krambid jalgades

Arvatakse, et krambid ehk lihaste järsud kokkutõmbed on tingitud kas emaka survest närvidele, aeglasest vereringest, väsimusest, ebamugavatest jalanõudest või mineraalainete (kaltsium, magneesium) puudusest. Eriti sagedased on krambid öösiti ja enamasti raseduse viimasel trimestril. Et neid vältida liigu palju värskes õhus kandes mugavaid jalanõusid ja/või mine ujuma. Samuti aitab, kui masseerida jalgu suunaga alt üles ja painutades ja sirutades varbaid. Jälgi, et  menüüs oleks küllaldaselt kaltsiumi ja magneesiumi sisaldavad toiduaineid (piimatooted, juust, salatilehed).

Seljavalu

Raseduse jooksul muutuvad lihased sünnituse tarvis lõdvemaks, mis omakorda avaldab survet alaseljale ja vaagnale, tuues kaasa seljavalud. Soodustavad faktorid on veel vale kehahoiak ja sundasendid (pikaajaline seismine, istumine). Vaevuste vähendamiseks tasub vältida raskete esemete tõstmist – hoida selg raskusi tõstes sirgena ja kanda mugavaid madala kontsaga jalanõusid. Oluline on kontrollida oma kehahoiakut, vältida sundasendeid (teha vahepeal pause ja puhata) ning toetada istudes selga. Leevendust pakuvad ka võimlemisharjutused ja massaaž. Võid proovida lisaks veel abistava vöö ehk bandaaži kandmist. Raseduse viimasel trimestril annab seljavalu märku lähenevast sünnitusest.

Ebamäärane pingetunne alakõhus

Et emakas muutub järjest suuremaks, on mõningane pingetunne alakõhu piirkonnas raseduse ajal loomulik. Esineda võivad ka nn Braxton-Hicksi kokkutõmbed, need on ebaregulaarsed ega tekita valu. Sel puhul tunned, kuidas emakas tõmbub umbes minutiks kõvaks ning seejärel lõtvub taas. Sagedamini esinevad kokkutõmbed lapse liigutamise, kõhu muljumise, füüsilise koormuse, kõhukinnisuse ja seksuaalvahekorra ajal. Kokkutõmmete arv ja tugevus on väga erinev, mõned tunnevad neid kogu raseduse vältel, teised ainult viimastel nädalatel enne sünnitust. Raseduse edenedes kokkutõmbed tugevnevad. Juhul, kui valu on püsiv ja sellele lisandub verine või veresegune voolus, konsulteeri koheselt kas ämmaemanda või arstiga.

Vedelikupeetus

Vedelikupeetus ehk tursed on tingitud keharakkude suuremast vedeliku sidumisest raseduse ajal.  Enamasti tekivad tursed õhtul ja kaovad hommikuks. Ka soe ilm ja pikaajaline seismine võivad tursete teket soodustada. Aitab, kui püüad ka päeval puhata, tõstes jalad üles või pikutades küliliasendis. Ära liialda soolaste toitudega, kuna sool seob kudedes vett. Päevasel ajal tarbi piisavalt vedelikku. Õhtul enne magama minekut joo vähe. Samuti parandab enesetunnet vesivõimlemine, suvisel ajal ujumine või madalas merevees jalutamine. Apteegist saab osta ka spetsiaalseid toetavad sukkpükse ja põlvikuid.

Veenilaiendid

Emaka surve tõttu vaagnas olevatele suurtele veenidele vereringe jalgades aeglustub. Et veenide seinad on pehmemad kui tavaliselt, koguneb veri jalgadesse ja veenid lähevad „verd täis“ ning paiste. Paistetuse leevendamiseks tõsta igal võimalusel jalad puusadest kõrgemale. Ära istu jalg üle põlve ning kui igapäevatöö eeldab palju seismist, püüa teha pause ja tõsta jalad vähemalt 15 minutiks üles. Veenilaiendite ennetamiseks ja juba tekkinud veenilaiendite korral aitavad apteegis müüdavad tugisukad. Tõmba need jalga lamades, tõstes jalad enne sukkade jalgapanekut paariks minutiks sirgelt üles.

Hemorroidid

Hemorroidid on samuti laienenud veresooned, kuid need tekivad pärasooles ja võivad põhjustada sügelust, ärritust ja valu. Hemorroidide teket soodustab kõhukinnisus. Istumise ajal võivad hemorroidid põhjustada valu; välistatud ei ole ka vähene verejooks. Valu aitavad leevendada spetsiaalsed kreemid ja ravimküünlad. Abi saab ka jäätükikeste kompressist või 20 min. istevannist jaheda raudrohuteega. Vereringe soodustamiseks on hea, kui tõstad igal võimalikul juhul (istudes, lamades) jalad üles. Hemorroididega seotud vaevused kaovad või leevenevad kuue kuu jooksul pärast sünnitust. Kui need põhjustavad ebamugavutunnet ka hiljem, pöördu abi saamiseks arsti poole.

Rasedusarmid

Rasedusarmid ehk striiad on nahaaluse rasvkoe venimisest ja rebenemisest tekkinud triibud. Tavaliselt tekivad need kõhule, tuharatele, reitele, rindadele ja käsivartele. Rasedusarme ei teki kõigil naistel, vaid igal kolmandal, neid tekib vähem, kui nahk on elastne ja heas toitumuses. Raseduse ajal nahk venib pikkamisi. Striiade ulatust saab vähendada, kui naha eest pidevalt hoolitseda ja kreemitada (sobivad beebiõli, nisuiduõli, oliivõli). Rasedusarmid ei kao pärast sünnitust päriselt, küll aga muutuvad heledamaks.

Igemete veritsemine

Lapseootuse ajal suureneb igemete verevarustus, need muutuvad kohevamaks ja hakkavad kergesti veritsema. Vali endale pehmete harjastega hambahari ja sobiv hambapasta, samuti kasuta hambaniiti või hambaorke.

Suurenenud tupevoolus

Lõhnatu ja värvitu voolus on eriti rohke raseduse esimestel ja viimastel kuudel. Juhul, kui voolus lõhnab halvasti, sügeleb või on muutnud värvi, võib tegemist olla infektsiooniga. Ravi osas konsulteeri oma ämmaemanda või arstiga.

Nahasügelus

Raseduse ajal põhjustavad nahasügelust nii naha kuivus kui maksatalitlusega seotud häired. Naha kuivusest tingitud sügelus on ebamugav, kuid ohutu. Abiks on siin regulaarne nahahooldus niisutavate ja pehmendavate kreemidega. Maksatalitluse häirest tingitud sügelus ilmub tavaliselt raseduse viimasel trimestril, eriti annab see tunda kõhu piirkonnas, talla all või peopesades, vahel ka üle kogu keha, ilma mingi silmaga nähtava lööbeta. Sellest vaevusest räägi kindlasti oma arsti või ämmaemandaga.

Koostanud: ämmaemand Aivi Vahkal

 

Rasedusaegsed terviseprobleemid

Enneaegseks sünnituseks nimetatakse regulaarsete emaka kokkutõmmete teket enne raseduse 37.nädalat koos samaaegsete muutustega emakakaelas (emakakael hakkab avanema). Kaasneda võib lootevee enneaegne puhkemine.

Enneaegse lapse sünd on suur mure vanematele ning lapse ravi võib osutada vägagi kulukaks, nii majanduslikult kui psühholoogiliselt kurnavaks. Enneaegsetel esineb mitmeid tõsiseid terviseprobleeme, mille tõttu nad vajavad spetsiaalset jälgimist ja ravi.

Enneaegse sünnituse põhjused

Enneaegse sünnituse põhjused võivad olla nii ema- kui lootepoolsed, samuti võivad need olla seotud varasemate raseduste kuluga, ema varasemate haiguste ja operatsioonidega, emaka väärarenditega.

Enneaegset sünnitust soodustab ema väsimus ja kurnatus, lühikese vaheajaga üksteisele järgnevad rasedused, ema halb toitumine, aneemia, suitsetamine ja alkoholi tarbimine raseduse ajal jt tegurid.

Ähvardava enneaegse sünnituse tunnused

  • Regulaarsed emaka kokkutõmbed, mis puhkusega ei taandu
    • Lootevee puhkemine või selle kahtlus
    • Vereeritus tupest
    • Suurenenud vesine või veresegune tupevoolus
    • Survetunne alakõhus ja tupes

Ähvardava enneaegse sünnituse diagnoosimisel on enamasti vajalik haiglaravi. Emale manustatakse ravimeid emaka lõõgastamiseks ja kokkutõmmete allasurumiseks. Kui on oht, et laps võib sündida enneaegsena, tehakse emale lihasesisene süst (Betametasoon), mis aitab loote kopse ettevalmistada üsaväliseks eluks. Vajadusel kasutatakse ka antibiootikume või muid ravimeid. Raviga õnnestub sageli enneaegset sünnitust ära hoida või edasi lükata.

Ähvardavale enneaegsele sünnitusele viitavate tunnuste olemasolul võtke ühendust oma ämmaemanda või naistearstiga. Kontrolliks võib pöörduda ka naistenõuandla valvekabinetti, nädalavahetusel erakorralise meditsiini osakonda (EMO).

Koostanud: dr. Pille Vaas

Loote väline pööre on sünnitusabi protseduur, mille käigus tuharseisus olev loode pööratakse peaseisu. Loote välist pööret soovitatakse teha raseduse lõpul 35.-36.rasedusnädalal, mil õnnestumise tõenäosus on kõige suurem. Loote välist pööret võib teha ka hiljem kui eespool mainitud ajal.

Loote välist pööret soovitatakse teha kõigil juhtudel, kus loode on tuharseisus või ristiseisus ja puuduvad ema- või lootepoolsed vastunäidustused protseduuri tegemiseks. Raseduse ajal tehakse väline pööre ühe lootega raseduse korral. Kaksikute korral võib välist pööret teha vajadusel sünnituse käigus teise kaksiku asendi korrigeerimiseks – sel juhul tehakse pööre vahetult peale esimese kaksiku sündi.

Protseduuri kulg

Enne loote välist pööret soovitatakse emal tühjendada põis. Rasedal palutakse lamada voodis, mille peatsiosa on kergelt langetatud, et soodustada loote tuharate tõusmist vaagnas. Sellel ajal tehakse ka kardiotokogramm, et veenduda loote heaolus. Samal ajal tilgutatakse naisele veenisiseselt ravimit emaka kokkutõmmete ärahoidmiseks (tokolüüs).
Vahetult enne loote välist pööret selgitatakse ultraheliaparaadiga loote täpne asend emakas. Väline pööre teostatakse ultreheliaparaadi kontrolli all.

Loote tuharaid tõstetakse peopesaga õrnalt üles ja pead suunatakse teise käe abil ettevaatlikult rinnale. Väline pööre sooritatakse jõudu liigselt kasutamata umbes viie minuti jooksul. Peale välist pööret tehakse uuesti kardiotokogramm.

Protseduuri järgselt saab naine haiglast lahkuda mõne tunni pärast ja kontrollkülastus toimub reeglina rasedust jälgiva ämmaemanda või arsti juurde umbes ühe nädala pärast.

Võimalikud tüsistused ja ohud

Loote väline pööre on turvaline nii emale kui lapsele. Loote väline pööre ei tekita muutusi loote vereringes. Väga harva võib tekkida lootevee puhkemine ja seoses sellega võib laps sündida enneaegsena. Üliharva võib tekkida platsenta enneaegne irdumine, mis väljendub veritsuses või emaka kokkutõmmete tekkes ning sel juhul on vajalik erakorraline keisrilõige.

Koostaja: dr.Fred Kirss, dr.Pille Vaas

LISAKS: Patsiendiinfo ” Loote väline pööre”

 

Preeklampsia on üks sagedasemaid rasedustüsistusi. Tegemist on rasedusaegse vererõhutõusuga (hüpertensioon) koos valgu tekkega uriini (proteinuuria). Haigus tekib vaid raseduse ajal, enamasti raseduse viimasel kolmandikul. Raskematel juhtudel võib rasedal esineda ka nägemishäireid (täpikesed silmade ees, virvendus, udune nägemine), peavalu, iiveldust ja ülakõhu valu.

Enamasti lõpeb isegi diagnoositud preeklampsiaga rasedus hästi ja sünnib terve laps. Samas on haigus väga tõsine – see võib põhjustada kahjustusi ema neerudes, maksas ja muudes elutähtsates organites; haiguse ravimata jätmisel võib emal tekkida hulgiorganpuudulikkus ja krambid (eklampsia).

Kuna haigus põhjustab platsenta verevarustuse halvenemist, siis ei saa loode piisavalt hapnikku ja toitained ning võib kujuneda loote üsasisese kasvamise häire. Tihti tuleb vaatamata ravile lõpetada rasedus enne sünnitustähtaega ning sünnib enneaegne laps.

Mis põhjustab preeklampsiat?

Haiguse täpsed põhjused ei ole siiani veel selged, teadlased püüavad leida võimalusi seda haigust ära hoida, varakult avastada ja ravida.

Preeklampsia teket võivad soodustada:

  • Esimene rasedus
    • Ema vanus alla 18 a. või üle 40 a.
    • Mitmikute kandmine
    • Naise emal või õel on esinenud preeklampsiat
    • Preeklampsia esinemine varasema raseduse ajal
    • Enne rasestumist esinenud kõrgvererõhutõbi (hüpertooniatõbi)
    • Enne rasestumist esinenud autoimmuunhaigused
    • Raseduse eelselt esinenud suhkurtõbi
    • Rasedusaegne suhkurtõbi e. gestatsioondiabeet
    • Ülekaalulisus (raseduse eelselt KMI >30 kg/m2)

 Milliste kaebuste korral peaks rase kindlasti pöörduma kontrollile?

  • Ootamatu halb enesetunne, tugev peavalu, nägemishäired
    • Tugevate tursete tekkimine, eriti kätel ja näos
    • Valu ülakõhus paremal roidekaare all
    • Väga vähene uriinieritus vaatamata normaalsele vedelikutarbimisele

Preeklampsia ravi

Preeklampsia ravil on kolm peamist eesmärki:
1. krampide (eklampsia) ennetamine
2. ema organkahjustuse ärahoidmine
3. loote heaolu tagamine

Sageli suunatakse preeklampsiaga rase haiglasse jälgimisele, kuna loote ja raseda seisund võivad ootamatult halveneda. Kõrge vererõhu langetamiseks kasutatakse erinevaid ravimeid. Kui on suur tõenäosus, et sünnitus peab toimuma enneaegselt, siis tehakse emale lihasesisene süst (Betametasoon), et valmista loote kopse ette üsaväliseks eluks.

Kui haigus vaatamata ravile süveneb, on vajalik sünnituse esilekutsumine või keisrilõige.

Haigus taandub peale sünnitust, kuid kõikumisi vererõhuväärtustes ja valgusisaldust uriinis võib esineda kuni kuue sünnitusjärgse nädala jooksul. Seetõttu vajab naine ka sünnitusjärgselt tähelepanelikku jälgimist ning mitmeid analüüse.

Koostanud: dr. Pille Vaas

 

Raseduse esimesel poolel esineb veritsusi üsna tihti. Mõnel naisel võib raseduse jooksul menstruatsioon lühikest aega jätkuda. Alati ei pruugi veritsus olla seotud lootega, vaid võib olla põhjustatud mõne günekoloogilise patoloogia poolt nagu tupepõletik, emakakaela erosioon või polüüp, suguelundite veenilaiendid. Sellised probleemid teeb kindlaks günekoloog läbivaatuse käigus.

Verejooks võib aga olla märk nurisünnitusest (raseduse katkemine enne 22. rasedusnädalat). Ähvardava raseduse katkemise korral esineb vähene vereeritus tupest koos nõrga valuga alakõhus. Kui günekoloog sedastab, et emakakael on suletud ning ultraheliaparaadiga on näha loote südametegevus, on prognoos üldiselt hea ja piisab aja maha võtmisest. Missed abortioni puhul, kui loode on hukkunud, esineb vähene pruunikas-vesine eritis tupest koos survetundega alakõhus. Raseduse katkemisega kaasneb rohke vereeritus verehüüvetega saatjaks krampjad valud alakõhus. Kahe viimase puhul rasedust säilitada pole võimalik ning vajalik on emakaõõne puhastus.

Ka emakavälise raseduse, kui viljastatud munarakk on pesastunud väljaspool emakaõõnt, katkemine võib anda veritsust koos kõhuvaluga. Samas ei pruugi välist vereeritust olla. Eluohtlik on ulatuslik sisemine verejooks, mis kaasneb munajuha rebendiga ja toob kaasa nõrkuse ning minestustunde. Ravi on statsionaarne.

Raseduse esimese poole verejooksude puhul võib pöörduda oma günekoloogi/ämmaemanda poole või naistenõuandla valvekabinetti. Väljaspool nõuandla tööaega saab abi EMO-st.

Raseduse teise poole verejooksud on enamasti seotud muutustega emakakaelas või platsenta patoloogiaga.

Platsenta eesasetsuse korral on platsenta kinnitunud emaka alumises osas, kattes kas osaliselt või täielikult emakasuudme. Seoses loote kasvuga raseduse teisel poolel emaka alumine osa õheneb ja laieneb ning eesasetsev platsenta eraldub osaliselt põhjustades vahelduva või pideva heleda vere erituse. Sealjuures on veritsus korduv ning emakas on pingevaba ja valutu. Ohtudeks on eluohtlik verejooks ema jaoks, loote seisundi halvenemine hapnikupuuduse tõttu ning enneaegne sünnitamine erakorralise keisrilõike abil. Seega on veritsusepisoodi järgselt vajalik hospitaliseerimine, et pikendada rasedust ja kontrollida lapse ning ema tervislikke näitajaid. Sünnitus toimub plaanilise keisrilõikuse teel 37.-38. rasedusnädalal. Kui emakasuuet katab vaid platsenta serv, on võimalik ka vaginaalne sünnitus.

Platsenta enneaegse irdumise korral eraldub platsenta tervikuna või osaliselt oma kinnituskohalt emakaõõnes enne loote sündimist. Iseloomulikuks tunnuseks on terava valuga kaua kestev emaka kokkutõmme. Enamasti kaasneb väline vereeritus tupest, kuid võib esineda ka sisemine verejooks, kus veri jääb emakasse platsenta, lootekestade ja emakaseina vahele. Looteveed võivad olla veresegused. Lootel ilmnevad hapnikuvaegusest tingitud nähud nagu muutused südametegevuses ja liigutuste vähenemine. Ema võib tunda iiveldust, jõuetust, janu tingituna verejooksust. Vajalik on kiire hospitaliseerimine, et jälgida ema ja loote tervislikke näitajaid. Kui veritsus on vähene ning kui lootel ei esine hapnikupuuduse tunnuseid, võib sünnitada normaalseid teid pidi. Rohke verejooksu ja loote seisundi muutuste korral on vajalik keisrilõige.

Raseduse teisel poolel võib veritsus ja ka veresegune limane voolus olla märgiks algavast sünnitustegevusest, eriti kui kaasnevad valulikud emaka kokkutõmbed alla 10 minutiliste vahedega. Ebakorrapärased nõrgad tuhud on normaalse raseduse korral tavapärased. Pärast 22. rasedusnädalat kuni 37. nädalani võib olla tegu ähvardava enneaegse sünnitusega, mistõttu sellisel juhul tuleb koheselt pöörduda statsionaari. Võimalusel saab rasedust pikendada ning valmistada ette loote kopse tema enneaegseks sünniks.

Raseduse katkemise e. spontaanabordiga on tegemist kui katkemine toimub enne 22. rasedusnädalat.

Raseduse katkemise põhjused

Arvatakse, et umbes 50 % rasedustest katkeb. Enamik neist katkeb nii varajases järgus, et naine ei saagi teada, et ta oli rase, ainsaks tunnuseks on menstruatsiooni hilinemine paar päeva. Juba diagnoositud rasedustest katkeb 15-20%. Kõige sagedamini toimub raseduse katkemine esimesel kolmel kuul (80%). Mida suurem on rasedus, seda vähem tõenäoline on selle katkemine.

Raseduse katkemise kõige sagedasemaks põhjuseks on lootepoolsed häired – väärarendid, kromosoomianomaaliad vms. Kõrvalekaldeid kromosoomides esineb umbes 60% juhtudest. Kõik kromosoomianomaaliad ei põhjusta tingimata raseduse katkemist, mõnede kõrvalekallete korral võib laps sündida ka elusana.

Korduvate raseduse katkemise põhjustest moodustavad lootepoolsed häired väiksema osa, enamatel juhtudel on häiritud loote kasvukeskkond – tegemist on emakaanomaalia, hormonaalsete häirete, immunoloogiliste häirete, põletike, ema kaasnevate haiguste jt. teguritega. Kui kõik võimalikud põhjused on välja lülitatud, siis jääb 50% juhtudest raseduse katkemise põhjus kahjuks siiski ebaselgeks.

Ka isapoolsed tegurid on raseduse katkemises võimalikud.

 Raseduse katkemise sümptoomid

  • veritsus – määrivast pruunikast veritsusest kuni rohke heleda vere erituseni
    • alakõhuvalud, pingetunne alakõhus, ristluu piirkonna valu
    • ultraheliuuringul on lootehoidla tühi või puudub lootel südametegevus või esinevad verevalandused lootekestade vahel, platsenta all.

Ähvardava raseduse katkemise korral on raviks voodirahu, rasedust toetavad ravimid (progesteroon, lõõgastid, vitamiinid jm), loote seisundit jälgitakse vajadusel korduvate ultraheli uuringutega. Lisaks on vajalik tupe- ja emakakaelainfektsioonide ravi.

Kui raseduse säilitamine ei ole võimalik (tugev vereeritus, loode on hukkunud) on vajalik emakaõõne puhastus e. abrasioon või raseduse katkestamine ravimite abil. Emakaõõne puhastus tehakse narkoosis. Peale emakaõõne puhastust on soovitav profülaktiline antibakteriaalne ravi. Soovitav on ka mõne aja vältel (3-6 kuud) rasestumisest hoiduda.

Raseduse katkemisele omaste tunnuste korral võtke ühendust oma ämmaemanda või naistearstiga. Kontrolliks võib pöörduda ka naistenõuandla valvekabinetti, nädalavahetusel erakorralise meditsiini osakonda (EMO).

Koostanud: dr. Pille Vaas

Rasedusdiabeet ja glükoosi taluvuse test

Mis on rasedusdiabeet?

Rasedusdiabeet ehk rasedusaegne suhkruhaigus on süsivesikute ainevahetuse häire, mille tõttu tekib raseduse ajal veresuhkru kõrgenemine ja/või vähenenud tundlikkus insuliini suhtes.

Kuidas diagnoositakse rasedusaegset diabeeti?

Rasedusaegse suhkruhaiguse diagnoosimiseks kasutatakse glükoosi taluvuse testi (GTT). Kõrge riskiga rasedatele tehakse GTT raseduse I trimestril (8.-16.näd) ning korratakse seda II trimestril (24.-28.näd).

Kuidas tehakse glükoosi taluvuse testi?

  • GTT-ks peate Te eelmisest õhtust kella 20.00-st olema söömata ja joomata kuni testi lõpuni.
    • GTT tehakse naistekliiniku sünnieelse osakonna päevastatsionaaris, kuhu Te tulete kokkulepitud päeval kell 8.00.
    • Saabudes määratakse Teil tühja kõhu veresuhkur veeniverest.
    • Seejärel antakse Teile juua 75 g glükoosi, mis on lahustatud 300 ml vees. Võib kasutada ka valmis glükoosilahust (Glucodyn®), mida on võimalik kaasa osta apteegist. Vedelik tuleb ära juua 3−5 minuti jooksul.
    • 1 tund ja 2 tundi pärast glükoosilahuse joomist määratakse Teil veresuhkur veeniverest.
    • Testi vältel ei tohi süüa ega juua, soovitav on rahulik istumine või lamamine.
    • Testi läbiviimine võtab aega 3–4 tundi.

Analüüside väärtuste kõrvalekallete korral võetakse Teiega ühendust ühe nädala jooksul ning kutsutakse dieedinõustamisele.

Koostanud: ämmaemand Laura Lauren

LISAKS

Patsiendiinfo ” Rasedusdiabeet ja glükoosi taluvuse test”

Rasedusdiabeet e. gestatsioondiabeet Диабет беременных, или гестационный диабет

Terve ema – terve laps Toitumine raseduse ajal / Здоровая мать – здоровый ребенок Питание во время беременности

Aneemia e. kehvveresus

Aneemia on kõige sagedasem rasedustüsistus, seda esineb pooltel rasedatest mingil perioodil raseduse vältel.

Vereloomesüsteemis toimuvad raseduse ajal olulised ümberkõlastused – ema vereplasma maht tõuseb poole võrra, punaliblede e. erütrotsüütide hulk suureneb 20%, paraneb raua omastamine.

Kõige sagedasemaks aneemia vormiks on rasedatel rauavaegusaneemia. Selle põhjuseks on suurenenud raua vajadus raseduse ajal. Raud on vajalik kudede taastamiseks ja punalibledes sisalduva hapnikku transportiva aine – hemoglobiini – tootmiseks, aju arenguks ning keemiliste ühendite aktiivsuse tagamiseks nii ajukoes, immuunsüsteemis kui ka teistes kudedes. Rauapuuduse tagajärjel vere punaliblede hapnikukandmisvõime väheneb.

Ema raseduseelsed rauavarud kasutatakse ema kiirenenud vereloome poolt ning loote kasvu tagamiseks. Rauavaegusaneemia riski suurendavad korduvad veritsused raseduse ajal, mitmikrasedus, üksteisele järgnevad rasedused, ema ägedad ja kroonilised haigused (nt haavandiline soolepõletik, mao- ja kaksteistsõrmiksoole haavandtõbi, korduv kuseteede infektsioon jt), raua imendumise häired, sooleparasiidid, mao happesust vähendavate ravimite kasutamine, ebapiisav toitumine.

Aneemiaks loetakse raseduse ajal hemoglobiini väärtust alla 110 g/l I ja III trimestril ning alla 105 g/l II trimestril. Madalaid hemoglobiini väärusi (85-105 g/l) seostatakse lapse madala sünnikaalu ja enneaegse sünnituse kõrgema riskiga. Rasedaid uuritakse aneemia esinemise suhtes raseduse I trimestril (või esimesel pöördumisel) ning korratakse analüüsi 28. rasedusnädalal, et jääks enne sünnitust piisavalt aega raviks.

Kuidas rauavaegusaneemiat ennetada?

Aneemia ennetamisel on oluline vaheldusrikas toitumine. Kõige paremini saab organism rauda kätte liha- ja veretoitudest, neis sisalduvast rauast imendub umbes 20%, taimsetes toitudes sisalduvast rauast vaid 5-10%.

Raua allikateks on: punane liha, maks, veretooted, muna, oad, spinat jt. rohelised köögiviljad, idandid, seemned, pähklid, kuivatatud puuviljad, tomatid, maasikad, punapeet, seened.

Aneemia esinemisel jääb tervislikust toitumisest siiski väheks ning vajalik on rauapreparaatide kasutamine. Rauapreparaadid on rasedatele soodushinnaga, retsepti ravimile väljastab rasedust jälgiv ämmaemand või arst. Vahel tuleb ravi jätkata ka mõne aja jooksul peale sünnitust.

Profülaktiline rauaasendusravi normi piires oleva hemoglobiini väärtuse korral ei ole vajalik.

Koostanud: dr. Pille Vaas

Rasedusaegsed uuringud

Mis on amniotsentees?

Amniotsentees  on raseduse ajal tehtav analüüs, mis võimaldab koguda  teavet Sinu lapse tervise kohta, kasutades selleks lootevee  analüüsimist.

Lootevee analüüsi võidakse Sulle pakkuda näiteks  positiivse vereseerumi skriiningtesti tõttu, mil tõenäosus geneetiliste- ja kromosoomihaigusega lapse sünniks on statistiliselt tõusnud. Mõnedel juhtumitel soovitatakse teha lootevee analüüsi, kui peres on kasvamas kromosoomihaigusega laps, või kui ühel vanemal on diagnoositud pärilik haigus ning pere soovib informatsiooni, kas oodatav laps on sellest mõjutatud.

Millal tehakse?

Analüüsi tehakse naise ja pere nõusolekul tavaliselt raseduse 16.-20. nädalal.

Mida amniotsenteesi tulemused näitavad?

Analüüsides lootevett saab diagnoosida kromosoomihäireid,  neuraaltoru defekte ja geneetilisi haigusi. Lootevee analüüsiga ei  saa diagnoosida organsüsteemide arenguhäireid, näiteks südame väärarendeid, huule- ja suulaelõhet jms. Neid on võimalik avastada II trimestri ultraheliuuringul.

Amniotsenteesi tulemusel kirjeldatakse loote karüotüüp e. kromosoomistik  ning see  annab 99%  kindluse, et tegemist on terve lapsega. Normaalne karüotüüp on tütarlapsel 46XX  ja poisslapsel 46XY.

Kuidas lootevee analüüsi tehakse?

Amniotsenteesi peetakse üldiselt turvaliseks protseduuriks, kuid  siiski on olemas väike võimalus raseduse katkemiseks. Tuginedes statistilistele andmetele on katkemisvõimalus

1 : 200 – 400 protseduuri kohta. Protseduurile eelneb põhjalik ultraheliuuring, et  määrata loote seisund, asend, paiknemine emakas, platsenta asukoht ning piirkond, kus on lootevee kogumiseks piisavalt vaba ruumi. Uuringut teostatakse ultrahelikontrolli all, et vältida kokkupuudet lootega. Protseduuri teostav arst läbistab Sinu  kõhukatted ja emakaseina nõelaga, et pääseda looteveekotti, milles olev lootevesi ümbritseb loodet. Sellel ajal võid tajuda lühiajalist teravat valu. Lootevett kogutakse läbi peenikese nõela süstlasse  ning sel ajal võid tunda  kerget surve- või sikutamistunnet. Lootevett kogutakse tavaliselt 15-20 ml ning üldjuhul tuimestust ei kasutata. Kogu uuring ja protseduur kokku võib võtta umbes 45 minutit, kuid  lootevee kogumine võtab tavaliselt vähem kui 5 minutit. Kogu uuringu vältel saab lapse isa või Sinu poolt valitud kaaslane  Sulle toeks olla.

Looteveega täidetud ja Sinu andmetega markeeritud katseklaas saadetakse geneetikalaborisse. Laborist antakse vastus tavaliselt  kuni kahe nädala jooksul.

Soovitused protseduurijärgsele ajale

Vahetult protseduuri järgselt ja järgnevatel päevadel võid tunda emaka toonuse tõusu, mis väljendub raskustundena alakõhus. Sellisel juhul on  hea vähendada nii füüsilist kui vaimset  koormust ning rakendada säästvat režiimi, näiteks pikutada, mitte tõsta raskusi jms. Vajadusel võid võtta No-Špa tablette, need ei kahjusta loodet ning vähendavad emaka toonust. Esimestel päevadel tasub hoiduda ujumisest ja kuumast saunast, muus osas võid jätkata tavapärast elu ikka enesetundest lähtudes.

Oma naistearsti või ämmaemandaga võta ühendust, kui  tajud emaka kokkutõmbeid regulaarselt ja valulikult või  kui tupest eritub lootevett.

Koostanud: ämmaemand Marge Mahla

LISAKS: Patsiendiinfo “Amniotsentees”

Protseduuri olemus

Kordotsentees on protseduur, mille eesmärgiks on võtta loote vereproov. Loote vereproovi võtmine võib osutuda vajalikuks loote hemolüütilise tõve, üsasiseste infektsioonide, loote kromosoomihaiguste ja kasvupeetuse diagnoosimisel.

Protseduuri kulg

Ultraheli kontrolli all torgatakse nõel läbi raseda kõhunaha emakaõõnde ja edasi nabaväädi veresoonde. Nabaväädi veresoonest võetakse kuni 2 ml loote verd. Vereproovi uuringu vastuse saab sõltuvalt uuringu iseloomust umbes nädala jooksul.

Võimalikud tüsistused ja ohud

Kordotsentees on suhteliselt ohutu protseduur ja tüsistused on väga harvad. Kirjeldatud on sünnituse enneaegset käivitumist, üsasisest infektsiooni ja ohtlikku veritsust nabaveresoone torkekohast. Viimasel juhul võib osutuda vajalikuks kiire keisrilõige.

Rasedust jälgiva ämmaemanda või arstiga peaks ühendust võtma kui kordotsenteesi järel ilmnevad järgmised sümptoomid: kõhuvalu, verine või vesine eritis tupest, looteliigutuste vähenemine võrreldes tavapärasega.

Koostanud: dr. Aivar Ehrenberg, dr. Pille Vaas

LISAKS:Patsiendiinfo “Kordotsentees”

 

Kardiotokograafia on lihtne ja kättesaadav meetod loote jälgimiseks. Kardiotokograafia tähendab loote südame löögisageduse ja emaka kokkutõmmete samaaegset registreerimist. Saadud info kirjutab aparaat paberlindile. Uuringu ajal rase istub või lamab ühel küljel.

KTG abil hinnatakse loote kesknärvisüsteemi varustatust hapnikuga e. oksügenisatsiooni. Normaalne KTG viitab üsna kindlalt heas seisundis lootele. Sageli kasutatakse uuringut juba raseduse III trimestril, kuid kindlasti tehakse seda sünnituse ajal loote seisundi ja sünnitustegevuse jälgimiseks.

 Kardiotokograafia jaguneb:

  • Väline e. kaudne KTG
  • Sisemine e. otsene KTG

Välise e. kaudse KTG puhul kasutatakse andureid, mis kinnitatakse ümber raseda kõhu käivate kummirihmadega: doppler-ultraheliandur registreerib loote pulssi ja rõhuandur emakalihase kokkutõmbeid. Mõnedel aparaatidel on lisaks nupuke, millele palutakse vajutada siis, kui naine tajub looteliigutusi. Välist KTG kasutatakse nii raseduse kui sünnituse ajal.

Sünnituse ajal, kui ema kõhukatete kaudu KTG registreerimine on raskendatud või on tekkinud vajadus loote seisundi täpsema jälgimise järele, on võimalus asendada kaudne KTG otsesega. Sellisel juhul on lisaks loote südamelöökide sagedusele võimalik hinnata ka nende iseloomu – registreeritakse loote elektrokardiogramm e. EKG ja selle muutuste alusel hinnatakse loote hapnikuga varustatust. Otsese KTG paigaldamiseks peab lootevesi olema puhkenud või looteveepõis avatud, loote südamelöökide andur asendatakse peenikese spiraalanduriga, mis kinnitatakse lapse peanaha külge. Emakalihase kokkutõmbeid registreeriv andur kinnitakse kummirihmaga raseda kõhule.

 KTG registreeritakse tavaliselt 20-40 min. jooksul. Sünnituse ajal võib jälgimise aeg olla ka pikem.

 KTG teostamise näidustused raseduse ajal:

  • Looteliigutuste iseloomu muutused
  • Loote südamelöökide kuulatlemisel on avastatud kõrvalekalded
  • Varasemate raseduste ajal on esinenud loote hukkumist sünnieelselt
  • Kahtlus loote üsasisese kasvamise häirele või platsentaarsele puudulikkusele
  • Mitmikrasedus
  • Kahtlus platsenta enneaegsele irdumisele (verine eritis suguteedest)
  • Ülekantud rasedus

KTG teostamine sünnituse ajal:

  • KTG tehakse sünnitaja saabumisel sünnitusosakonda
  • Sünnituse avanemisperioodis korratakse KTG 4-6 tunni järel
  • Loote laskumise käigus sünnituse väljutusperioodis on vajalik südamelöökide kuulatlemine iga 2–3 väituse e. pressi järgselt, seetõttu kasutatakse sageli pidevat KTG monitooringut

Vt. ka alajaotust Raseduse jälgimine nädalate kaupa 

Koostanud: ämmaemand Kersti Kurg, dr. Pille Vaas

Mis on veregrupp? Käesolev infoleht selgitab, miks on vajalik määrata raseduse ajal Teie veregrupp ning erütrotsütaarsete antikehade olemasolu ning kuidas mõjutab saadud tulemus Teie raseduse jälgimist.

Inimese veregrupp on määratud antigeenidega, mis asuvad tema punaliblede ehk erütrotsüütide pinnal. Veregrupp on erütrotsüütide pinna pärilik omadus, mis on määratav juba lootel. Tähtsamateks veregrupisüsteemideks on AB0- ja RhD-süsteemid. AB0-süsteemis on neli veregruppi – A, B, AB ja 0. Tähtnimetused viitavad sellele, millise grupi antigeenid inimese erütrotsüütide pinnal on.
Vere Rh(reesus)-kuuluvus võib olla kas positiivne või negatiivne. See sõltub D-antigeeni olemasolust punaliblede pinnal. Kui D-antigeen on olemas, siis on inimene RhD-positiivne ja kui D-antigeen puudub, siis RhD-negatiivne. Nende kahe veregrupisüsteemi tulemust väljendatakse enamasti koos: näiteks A RhD-positiivne, B RhD-negatiivne.
Lisaks mainitud veregrupisüsteemidele on veel hulgaliselt teisi nagu Kell, Kidd, Duffy, Lewis jne. Kõigi nende veregrupisüsteemide vastu võib organism toota antikehi, kui tal endal vastav antigeen puudub.

Mis on antikehad?
Antikehad on organismi poolt toodetavad kaitsevalgud võitlemaks kõige vastu, mis võib organismile olla võõras. Antikehad on loomulik osa immuunsüsteemist ja kaitsevad meid. Enamikul täiskasvanutest on loomulikud antikehad AB0-süsteemis nende antigeenide vastu, mis puuduvad tema enda erütrotsüütidel. Näiteks A veregrupiga inimesel on loomulik anti-B, B veregrupiga inimesel loomulik anti-A ning 0 veregrupiga inimesel nii anti-A kui anti-B antikehad.
Immuunantikehi teiste süsteemide antigeenide vastu esineb harva. Viimaste tekkimiseks on kaks peamist võimalust. Antikehad tekivad kas vereülekande järgselt või raseduse käigus. Enamasti ei tea inimesed ise, kas nende organismis on erütrotsütaarseid antikehi. Antikehade olemasolu ei ohusta kuidagi nende tervist ega enesetunnet. Info antikehade kohta on vajalik vaid juhul, kui inimene vajab vereülekannet või on rase. Erütrotsütaarsete antikehade leidmiseks tehakse laboris antikehade sõeluuring.

Kuidas tekivad antikehad raseduse ajal?
Loode pärib pooled oma veregruppi määravatest erütrotsütaarsetest antigeenidest emalt ja pooled isalt. Raseda organismile on loote isalt päritud antigeenid võõrad. Kui raseduse ajal satuvad loote erütrotsüüdid Teie vereringesse, võib Teie organism hakata nende vastu tootma antikehi. Loote erütrotsüüte võib sattuda ema organismi ka sünnitusel, raseduse katkemisel või abordi järgselt. Antikehad tekivad umbes kolmel rasedal sajast.

Miks on veregrupi, RhD kuuluvuse ja antikehade määramine raseduse ajal oluline?
Tähtis on tekkinud antikehad Teie veres tüpiseerida selleks, et kui Teie ise vajate raseduse ajal või sünnitusel vereülekannet, oleks võimalik Teile kiiresti leida sobiv doonorveri. Samuti on see info vajalik, kui vereülekannet vajab Teie vastsündinu, sest Teie antikehad lähevad läbi platsenta ja vastsündinul võivad olla samad antikehad, mis Teil.
Kui olete RhD-negatiivne, saab Teie arst Teid nõustada anti-D antikehade tekke vältimise osas. Kui antikehad on juba tekkinud, on vajalik tavapärasest sagedasem antikehade tiitri ehk taseme määramine.

Mis on verekaart ja miks on vaja seda alati kaasas kanda?
Kõigil rasedatel määratakse raseduse alguses veregrupp ja teostatakse erütrotsütaarsete antikehade sõeluuring. Kui antikehi ei leita, korratakse analüüsi raseduse teises pooles. Kui antikehad tuvastatakse, sõltub edasine jälgimine leitud antikehade tüübist ja tasemest. Kuna raseduse ajal võite sattuda ootamatult erinevatesse haiglatesse, peaks info veregrupi ja antikehade kohta olema Teil alati kaasas. Seepärast antakse Teile rasedusega arvele tulles alati verekaart ja palutakse seda kogu raseduse vältel kaasas kanda.
Hoidke verekaarti endaga ka vahetult pärast sünnitust, sest kui vereülekannet peaks vajama vastsündinu, on info ema antikehade kohta väga oluline.

Kas kõik antikehad on ühtviisi olulised ja kuidas mõjutavad antikehad loodet?
On antikehi, mis võivad läbi platsenta loote vereringesse sattudes kahjustada tema organismi. See omakorda võib lootel või hiljem vastsündinul põhjustada aneemiat ehk kehvveresust, naha ja limaskestade kollasust ning rasketel juhtudel väga tõsiseid kahjustusi. Sellist seisundit nimetatakse loote või vastsündinu hemolüütiliseks tõveksning selle sagedasim põhjustaja on anti-D antikeha. Anti-D antikeha võib tekkida juhul, kui Teie olete RhD-negatiivne ja Teie loode on RhD-positiivne. Kuna loote veregruppi Eestis raseda rutiinse jälgimise käigus ei määrata, jälgitakse kõiki RhD-negatiivseid rasedaid hoolikalt antikehade tekke osas ning kasutatakse vajadusel ennetavat ravi (vt. all). Oluline on ka see, et kord juba tekkinud anti-D antikehad võivad ohustada iga järgnevat RhD-positiivset loodet.
Teiste veregrupisüsteemide antikehadest võivad loodet enim kahjustada anti-c ja –K antikehad, aga ka anti-E, -C, -e ja -k antikehad. Kõigi nende antikehade avastamisel tuleb teatud aja tagant määrata nende tase veres ja Teie arst võib seetõttu kutsuda Teid sagedamini kontrolli.
Mõne antikeha puhul võib Teie arst paluda ka lapse bioloogilisel isal vereproov anda. See on vajalik selleks, et hinnata, kas lootel võib esineda antigeen, mille vastu Teil on antikeha. Kui isal esineb vastav antigeen, võib see olla ka lootel ja antikeha tase vajab täiendavat jälgimist. Kui isal vastavat antigeeni ei ole, ei saa ka lootel seda olla.
Harvadel juhtudel võib olla vajalik teha lootele vereülekanne juba raseduse ajal – seda nimetatakse intrauteriinseks ehk emakasiseseks vereülekandeks. Erandjuhtudel võib olla vajalik sünnituse enneaegne esile kutsumine.

Mis saab siis, kui laps on sündinud?
Pärast sünnitust uuritakse vastsündinut aneemia suhtes ning lastearstid rakendavad vajadusel täiendavat jälgimist. Võib juhtuda, et vastsündinu vajab ka vereülekannet.

Kuidas saab anti-D-antikehade tekkimist ära hoida?
Kui olete RhD-negatiivne ja Teil ei ole leitud anti-D antikehasid, võib Teie arst nende tekkimise ennetamiseks soovitada Teile teatud olukordades anti-D immunoglobuliini manustamist. See on ravim, mis sisaldab anti-D antikehasid ning ennetab antikehade teket Teie enda organismi poolt.

Millal on vajalik profülaktika anti-D immunoglobuliiniga?
Sünnitusjärgselt määratakse alati RhD-negatiivse ema vastsündinu veregrupp. Kui see on RhD-positiivne, tehakse emale kolme päeva jooksul pärast sünnitust anti-D profülaktika.
Lisaks manustatakse Eestis anti-D immunoglobuliini amniotsenteesi, koorionbiopsia ja loote välise pöörde järel. Sageli ka raseduse katkemise või katkestamise järel, kui rasedus oli kestnud rohkem kui 9 nädalat ning vahel emakavälise raseduse operatsiooni järel.Kas anti-D-antikehade manustamisel on kõrvaltoimeid?
Nagu igal ravimil, võivad ka anti-D immunoglobuliini süstimisel esineda kõrvaltoimed. Sagedasemaks on valulikkus süstekohal, mis võib püsida mõnest tunnist paari päevani. Mõningatel juhtudel võib tekkida kerge palavik, peavalu või lööve. Väga harva võib tekkida väljendunud allergiline reaktsioon.
Küsimuste esinemisel rasedusaegsete antikehade kohta küsige julgelt oma arstilt.

Info koos printimise võimalusega leitav ka SA Tartu Ülikooli Kliinikumi kodulehel:

Rasedusaegne veregruppide ja antikehade määramine

Kasutatud kirjandus
NHS Guidelines for Blood Groups and Red Cell Antibodies in Pregnancy
NHS Guidelines for Rhesus disease
ANZSBT Guidelines for Blood Grouping & Antibody Screening in the Antenatal & Perinatal Setting
Eesti Naistearstide Seltsi ravijuhend, Raseduse jälgimise juhend 2018
Eesti Naistearstide Seltsi ravijuhend, Raseduse katkestamise juhend 2016

Koostajad: verekabineti juhataja Liina Vassil ja naistenõuandla juhataja Pille Vaas
01/2019

Loote rakuvaba DNA analüüs ema verest annab võimaluse kontrollida oodatava lapse tervislikku seisundit lisaks tavapärasele rasedate sõeluuringule.

NIPT testid kliinilise geneetika keskuses

Inimesel on 46 kromosoomi, mis sisaldavad pärilikku informatsiooni. Iga raseduse ajal on väike tõenäosus, et oodatav laps ei ole saanud vanematelt õige arvu kromosoome ning tal on kromosoomhaigus (kromosoom on puudu või on liigne).
Kõige sagedamini diagnoositavad kromosoomhaigused on Downi sündroom (21. kromosoomi trisoomia), Edwardsi sündroom (18. kromosoomi trisoomia), Patau sündroom (13. kromosoomi trisoomia) ja sugukromosoomide (X,Y) arvu muutused.

Eesti Haigekassa kompenseerib rasedatele sünnieelsete uuringute raames kas I või II trimestri sõeluuringuid, mis hindavad, milline on käesoleva raseduse ajal tõenäosus (risk), et oodataval lapsel esineb kromosoomhaigus. Tõenäosus arvutatakse ema vereanalüüsil ja ultraheli uuringul hinnatavate kaudsete näitajate alusel.

2011 aastal hakati maailmas pakkuma uudset sünnieelset kromosoomhaiguste sõeltesti – loote rakuvaba DNA analüüsi ema verest (NIPT – non-invasive prenatal test). Uudne test võimaldab tuvastada ema verest loote DNA-d ja seda analüüsida. Antud test võimaldab alates 10. rasedusnädalast hinnata ema ja loote kromosoomide suhtarvu ema veres ning selle alusel ennustada tõenäosust loote kromosoomhaiguse esinemiseks. NIPT test tuvastab Downi sündroomiga loote 99%-lise tõenäosusega (valepositiivsuse määr 0,1%), Edwardsi sündroomiga loote 96,5%-lise tõenäosusega (valepositiivsuse määr 0,13%), Patau sündroomiga loote 91%-lise tõenäosusega (valepositiivsuse määr 0,13%) ning vähendab oluliselt vajadust invasiivseks sünnieelseks diagnostikaks (loote kromosoomianalüüsiks). Uudne võimalus on Eestis olnud kättesaadav alates 2013. aasta juunist.

NIPT testi on võimalik teha tasulise teenusena ka Tartu Ülikooli Kliinikumis. 

Lisainfot testide kohta ning konsultatsioonile ja testidele registreeruda saab telefoni teel (tel. 7319491) ja https://www.kliinikum.ee/geneetikakeskus/suennieelne-diagnostika/nipt

NIPTIFY

Tartu Ülikooli Kliinikumi Naistekliinikus on lapseootel naisele kättesaadav kõige kaasaegsem kromosoomhaiguste sõeluuring – Eesti teadlaste loodud NIPT (ing.k. non-invasive prenatal testing) test nimega NIPTIFY.

Risk saada kromosoomhaigusega laps suureneb oluliselt ema vanusega. Kui näiteks 20-aastasel naisel on risk sünnitada Downi sündroomiga laps 1:2500, siis 37-aastasel on risk 1:100 ehk 1%. 40-aastasel naisel on risk juba 2% ning 45-aastasel 5% ja enam. Eestis on riiklik sünnieelne sõeluuring väga kõrgel tasemel, kuid sellest hoolimata sünnib Eestis umbes viis Downi sündroomiga last aastas. Enamus Downi sündroomiga lastest sünnib just noortele emadele, kellel sõeluuringud ei ole haigust tuvastanud.

NIPTIFY test tuvastab ligi 100% täpsusega kolm peamist kromosoomhaigust, kus lootel on ebanormaalne arv kromosoome. Test tuvastab Downi (21. kromosoomi trisoomia), Edwardsi (18. kromosoomi trisoomia) ja Patau (13. kromosoomi trisoomia) sündroomi riski juba raseduse varases järgus, alates 10. rasedusnädalast. Soovi korral määratakse ka loote sugu.

Kuna NIPTIFY analüüs põhineb naise vereproovil, on see lootele ja lapseootel naisele ohutu. Vereproovi analüüsitakse Tartu Täppismeditsiini laboris ning testi vastuse saab lapseootel naine arstilt või ämmaemandalt hiljemalt 10 tööpäeva jooksul.

Soovitame NIPTIFY testi
• kõikidele lapseootel peredele, kes soovivad olla kindlad, et nende tulevasel lapsel ei esine kolme enamlevinud kromosoomhaigust.
• I trimestri sõeluuringu testi tulemuste kinnitamiseks 13. rasedusnädala paiku.
• kui lootel on tuvastatud sõeluuringuga suurenenud risk kromosoomhaigustele. NIPTIFY testi suur täpsus võimaldab vältida mittevajalike invasiivsete protseduuride (amniotsentees, koorionibiopsia) läbiviimist.

Arstid toonitavad, et NIPT testi positiivne tulemus tuleb kinnitada invasiivse testiga. NIPT ei asenda ultraheli uuringuid, mis tuvastab võimalikke teisi loote väärarenguid.

NIPTIFY on tasuline meditsiiniteenus, mille eest tasutakse kliinikus.
Loe NIPTIFY ja testimise kohta lähemalt http://niptify.ccht.ee/oluline-teada/

 

Ultraheliuuringu põhimõte

Ultraheliuuring e. sonograafia

Ultraheli kiir põrkub takistusega (koega), tekitades kaja, mille intensiivsus sõltub koe tihedusest. Kasutatakse tupekaudset (vaginaalset) ja läbi kõhukatete tehtavat (transabdominaalset) ultraheli uuringut. Ultraheli on lootele ohutu. Tupekaudset uuringut kasutatakse kuni 10. rasedusnädalani, edaspidi toimub uuring läbi kõhukatete. Mõlemal juhul peaks rasedal põis olema tühjendatud.

Ultraheli uuringute arv raseduse ajal

  1. I trimestri ultraheli skriining ( NT-skriining)
  2. II trimestri ultraheli skriining
  3. vajadusel lisauuringud III trimestris

Rasedustüsistuste või kõrge riskiga raseduse korral võib rase vajada peale 20.-ndat rasedusnädalat  ka rohkem uuringuid. Normaalse raseduse kulu korral ei ole III trimestri uuring enamasti vajalik.

I trimestri ultraheli uuring (NT-skriining)

I trimestri ultraheli uuringu eesmärgiks on loote arengu hindamine, väärarendite avastamine ja kromosoomihaiguste riski täpsustamine. Uuringut pakutakse kõigile rasedatele. Uuring on vabatahtlik. Uuringu viib läbi vastava ettevalmistuse saanud naistearst, radioloog või ämmaemand. Uuring võimaldab avastada 80% kõigist ohustatud rasedustest.

Uuring tehakse raseduse 11.-13.nädalal. Lisaks loote arengu hindamisele mõõdetakse selle uuringu käigus loote kuklavoldi paksust e. läbikumavust (ing. k. NT, nucheal translucency). Paksenenud kuklavolt võib viidata loote väärarenditele ja kromosoomihaigustele.

II trimestri ultraheli uuring

II trimestri ultraheli uuringul on võimalik avastada enamikku suurtest loote väärarenditest. Parim aeg uuringu läbiviimiseks on 20.(19.-21.) rasedusnädal. Uuringut pakutakse kõigile rasedatele. Uuring on vabatahtlik. Uuringu viib läbi vastava ettevalmistuse saanud naistearst, radioloog või ämmaemand.

Selle uuringu käigus  hinnatakse loote arengut ning mõõdetakse järgmised mõõdud:

1)      biparietaalmõõt (lühend: BP või Bip),

2)      reieluu pikkus (lühend: F),

3)      kõhu ümbermõõt või diameeter (lühend: Abd või AD või AC),

Nende parameetrite alusel hinnatakse oletatavat loote kaalu (OLM) ning selle vastavust raseduse kestusele, määratakse oletatav sünnitustähtaeg (OST).

Hinnatakse loote kolju kuju, ajavatsakesi, nägu, südame asendit, südame nelja-kambri-vaadet, vahelihast, magu, maksa, paremat ja vasakut neeru, kusepõit, suguelundeid, kõhuseina, lülisammast, käsi ja jalgu, sõrmi ja varbaid jne.

Hinnatakse ka loote asendit emakas (peaseis, tuharseis, ristiseis), lootevee hulka, platsenta asukohta, nabavääti ning 3 veresoone olemasolu selles.

Vt. ka alajaotust Raseduse jälgimine nädalate kaupa

 Koostanud: dr. Pille Vaas

Allikas: Eesti Naistearstide Selts „Raseduse jälgimise juhend“, 2011, http://rasedajalgimine.weebly.com/

 Tasulised ultraheliuuringud naistenõuandlas:

Käesolevast aastast on Naistenõuandlas kasutusel uued ultraheliaparaadid Voluson E8.

Lisaks tavalisele tasuta rasedusaegsele looteheli uuringule pakume nüüd rasedatele ka loote 3D/4D ultraheliuuringu võimalust.  Kuna Haigekassa hinnakirjas seda uuringut ei ole, siis on see rasedale tasuline, uuringu hind on 34.50 EUR.

3D/4D uuringuks on sobivaim aeg 24. – 28. rasedusnädalani,  kuid ka sellel ajal võib juhtuda, et lapse asendi tõttu ei ole näost pildi saamine võimalik.

Uuringule saab registreeruda Kliinikumi etteregistreerimiskeskuse telefonil 731 9100

Raseda soovil võimalik ka tasuline 2D uuring lootest, hind 22 EUR

Piltide väljatrükke ei tehta, samuti ei ole lubatud uuringu ajal ise pildistada või filmida.

Kõiki uuringu ajal tehtavaid pilte on võimalik salvestada mälupulgale, soovist palume teada anda enne uuringu algust. Piltide salvestamise hind 25.50 EUR (mälupulk sisaldub hinnas).

Effect of Allopurinol in addion to hypothermia for hypoxic-ischemic brain injury on neurocognive outcome

Vastsündinu hüpoksilis-isheemilise ajukahjustuse ravis lisaks hüpotermiale kasutatud Allopurinoli toime neurokognitiivsele ravitulemile

Head tulevased lapsevanemad!
Ka parima sünnieelse abi ja sünnitusaegse jälgimise juures tekib 1-4 juhul 1000 sünnitusest häireid vastsündinu aju hapnikuga varustamises.
Meie haiglas uuritakse praegu üht tuntud ja täiskasvanutel kasutatud ravimit (allopurinool) võrdluses standardraviga sellistes erakorralistes olukordades, kuna see võib vähendada ajukahjust.
Läbi viidud loomkatsed ja esmased kliinilised uuringud kokku 196-l vastsündinul lubavad oletada märkimisväärset kasu ravimi kasutamisel ilma raskete kõrvaltoimeteta. Risk ülitundlikkuse reaktsiooni tekkimiseks allopurinoolile, mida seni on kirjeldatud ainult täiskasvanutel, on antud uuringus väiksem kui 1:10 000.
Ravim tuleb manustada kohe pärast sündi ja seetõttu ei ole ootamatus hädaolukorras aega informeeritud nõusoleku andmiseks vajalikuks üksikasjalikuks aruteluks ning vanematel on raske vastu võtta hästi kaalutud otsust. Seetõttu, ja kuna tegemist on oodatava olulise kasu ning madala riskiga, on eetikakomiteed ja Eesti Ravimiamet nõustunud, et vastsündinutele, kellel on kõrge risk hapnikupuudusest tingitud ajukahjustuse tekkimiseks, manustatakse esimene annus ravimit kohe pärast sündi, enne kui lapsevanemad on andnud tavapärase kirjaliku nõusoleku.
Külastage meie kodulehte www.albino-study.eu

Kui Te ei soovi, et Teie laps erakorralise olukorra tekkimisel kaasatakse sellesse uuringusse, palun INFORMEERIGE SELLEST KOHE oma ämmaemandat või arsti!

Soovime Teile ja Teie lapsele kõige paremat!

ALBINO meeskond.

Rasedusega seotud seadusandlus

Naisel on õigus saada rasedus- ja sünnituspuhkust 140 kalendripäeva. Haigekassa maksab sünnitushüvitist sünnituslehe alusel neile ravikindlustatud naistele, kellel on õigus ravikindlustushüvitistele.

Rasedus- ja sünnituspuhkusele jäädakse 30-70 päeva enne eeldatavat sünnitamise kuupäeva (30.-36. rasedusnädal). Sünnituslehe vormistab arst või ämmaemand, kelle juures on naine rasedusega arvel. Kui jääda rasedus- ja sünnituspuhkusele vähemalt 30 kalendripäeva enne arsti määratud eeldatavat sünnituse tähtaega, makstakse hüvitist kõigi 140 kalendripäeva eest. Kui aga jääda rasedus- ja sünnituspuhkusele hiljem, arvutatakse hiljem jäädud päevade arv 140 kalendripäevast maha.

Erand on kehtestatud rasedatele, kelle töö- või teenistuskohustusi on kergendatud. Sel juhul peab rasedus-ja sünnituspuhkusele jääma vähemalt 70 kalendripäeva enne eeldatavat sünnituse tähtaega, et saada 140 kalendripäeva eest sünnituspuhkust ning -hüvitist. Võimalus on jääda puhkusele ka hiljem, kuid siis väheneb rasedus-ja sünnituspuhkuse päevade arv.

Sünnitushüvitist makstakse Haigekassa poolt töövõimetuslehele märgitud töö- või teenistuskohustustest vabastuse esimesest päevast alates ühe kalendripäeva eest 100% arvutamisele eelneva kalendriaasta sotsiaalmaksuga maksustatud kalendripäeva keskmisest tulust. Haigekassa saab sotsiaalmaksu tasumist puudutavad andmed Maksu- ja Tolliametist .

Uus sünnituspuhkus lapsehoolduspuhkuse ajal

Lapsehoolduspuhkusel viibiv naine, kes soovib võtta uut rasedus- ja sünnituspuhkust ning saada selle eest sünnitushüvitist, peab lapsehoolduspuhkuse katkestama.
Selleks tuleb esitada tööandjale avaldus lapsehoolduspuhkuse katkestamiseks
Märkides avaldusele lapsehoolduspuhkuse lõpetamise kuupäevaks rasedus- ja sünnituspuhkuse alguskuupäevale eelneva päeva, ei pea naine vahepeal tööle minema. Avaldus tuleb tööandjale esitada enne sünnituspuhkuse algust piisava ajavaruga (vähemalt 15-30 päeva varem), et tööandja ja Haigekassa jõuaksid kindlustuse õigeaegselt vormistada.

Isapuhkus
Isapuhkust saavad vastavalt Töölepingu seaduse §-le 60 kasutada töölepingu alusel töötavad isad lapse sünni korral 2 kuu jooksul enne lapse sünni eeldatavat tähtaega ja 2 kuu jooksul peale lapse sündi kokku 10 tööpäeva. Isapuhkuse eest tasutakse tema keskmise töötasu alusel, kuid mitte rohkem, kui on kolmekordne Eesti keskmine brutokuupalk andmete alusel, mille on avaldanud Statistikaamet puhkuse kasutamise kvartalist arvates üle-eelmise kvartali kohta. Puhkuse saamiseks tuleb tööandjale esitada avaldus. Puhkuse kasutamise soovist tuleb tööandjat informeerida vähemalt 14 kalendripäeva enne seda.
Isapuhkuse kasutamisel enne lapse sündi tuleb tööandjale esitada lapse eeldatav sünnitähtaeg ning lapse ema nimi ja isikukood. Puhkuse kasutamisel peale lapse sündi lapse nimi ja isikukood.

NB! Alates 01.07.2020 rakendub uus isapuhkuse andmise kord. Uus süsteem kehtib juhul, kui laps sünnib 1. juulil või pärast seda. Isapuhkus pikeneb 10 tööpäevalt 30 kalendripäevale ja selle eest maksab Sotsiaalkindlustusamet isa täiendavat vanemahüvitist. Puhkust saab kasutada alates 30 kalendripäevast enne lapse sündi kuni lapse 3-aastaseks saamiseni (kuid mitte enne 1.juulit 2020). Isapuhkust saab kasutada ka osadena, kuid tööandja võib keelduda puhkuse andmisest lühemaks perioodiks kui 7 kalendripäeva.

Isa täiendav vanemahüvitis arvestatakse välja samade reeglite alusel nagu tavaline vanemahüvitis ehk lapse sünnikuule eelnevad 9 kuud lahutatakse maha ja hüvitis arvutatakse sellele eelneva 12 kalendrikuu tulu alusel. Isa täiendavat vanemahüvitist on õigus saada kõigil isadel. Avaldus isa täiendava vanemahüvitise saamiseks tuleb teha Sotsiaalkindlustusametile.

www.eesti.ee

www.haigekassa.ee

Refereerinud SA TÜK naistekliiniku ämmaemand Eneli Viltmann. Konsulteerinud SATÜK naistekliiniku jurist Terje Soots.

 

Raseduse ajal on tavapärase töö jätkamine lubatud juhul, kui on järgitud töötervishoiu ja töö-ohutuse nõudeid, mis on kehtestatud Vabariigi Valitsuse määrusega : „Töötervishoiu ja tööohutuse nõuded rasedate ja rinnaga toitvate naiste tööks”

Tööd, mille puhul raseda töötamine ei ole lubatud :

  • punetistesse nakatumise ohu korral, välja arvatud juhul, kui on tõendatud, et rase on immuunsuse tõttu punetiste vastu piisavalt kaitstud;
    • toksoplasmoosi nakatumise ohu korral, välja arvatud juhul, kui on tõendatud, et rase on immuunsuse tõttu toksoplasmoosi vastu piisavalt kaitstud;
    • kõrge õhurõhu tingimustes;
    • plii või selle ühendiga;
    • allmaatööl.

Ohutegurid, tööd ja tootmisprotsessid, mida tuleb naistöötaja terviseriskide hindamisel arvesse võtta :

  • füüsikalised ohutegurid (põrutused, vibratsioon, müra, kahjustav kiirgus, pidev kõrge ja madal õhutemperatuur);
    • keemilised ohutegurid (ohtlikud kemikaalid);
    • füsioloogilised ohutegurid (raskuste käsitsi teisaldamine, füüsilist väsimust või ülekoormust põhjustavad sundasendid või -liigutused, sealhulgas pidev töötamine seistes või istudes, kiire töötempo või muud samalaadsed tegurid);
    • psühholoogilised ohutegurid (vaimset ülekoormust põhjustav töö, sealhulgas kõrgendatud tähelepanuga töö, töötamine üksi, monotoonne töö)

Raseda tervisele ohutu töökeskkonna tagamiseks rakendatakse järgmisi abinõusid:

  • töötingimuste kergendamine;
    • tööajakorralduse muutmine, sealhulgas tööpäeva lühendamine, sobiva puhkepausi võimaldamine, päevasele tööle üleviimine
    • tööülesannete muutmine või muu abinõu

Kui raseda töötingimused ei vasta nõuetele, väljastab arst või ämmaemand tõendi tööandjale, milles on kirjeldatud terviseseisundi tõttu töötamise piirangud ning võimaluse korral ettepanekud terviseseisundile vastavate tööülesannete ja -tingimuste kohta.
Kui tööandjal on töötajale kergemat tööd anda, siis annab ta käskkirja või korralduse töötaja ajutiselt teisele tööle üleviimiseks.
Haigekassa maksab kergemale tööle üleviimise korral haigushüvitist ühe kalendripäeva eest määras, mille võrra inimese palk uuel tööl ühe kalendripäeva kohta on väiksem eelmise kalendriaasta ühe kalendripäeva keskmisest tulust (tulu arvutatakse Maksu- ja Tolliameti andmete alusel).

Kui tööandjal ei ole töötajale kergemat tööd anda, siis võib töötaja ajutiselt keelduda tööülesannete täitmisest. Kui inimene on töölt vabastatud kergema töö puudumise tõttu, maksab Haigekassa inimesele töövabastuse 2. päevast haigushüvitist 70% ühe kalendripäeva keskmisest tulust arvutatuna eelmise kalendriaasta sotsiaalmaksuga maksustatavalt tulult.

Arst või ämmaemand väljastab inimesele iga 30 kalendripäeva järel uue töövõimetuslehe, kuhu tööst vabastamise põhjuseks on märgitud “terviseseisundile vastava töö andmine või üleviimine kergemale ametikohale”. Rasedal on õigus saada antud põhjusega lehte kuni rasedus- ja sünnituspuhkuse alguseni.

https://www.riigiteataja.ee/akt/72741  : „Töötervishoiu ja tööohutuse nõuded rasedate ja rinnaga toitvate naiste tööks”

www.haigekassa.ee

Refereerinud SA TÜK naistekliiniku ämmaemand Ave Aug. Konsulteerinud SA TÜK naistekliiniku jurist Terje Soots.

 

Vanemahüvitis

Vanemahüvitise seadus jõustus 2004. aasta 1. jaanuaril. Vanemahüvitise eesmärk on tagada asendussissetulek isikule, kes kasvatab alla 3-aastast last ning soodustada töö-ja pereelu ühitamist. Isikule, kes tulu ei saanud, tagatakse hüvitise määra suurune sissetulek.

Õigus vanemahüvitisele on:
Last Eestis kasvataval vanemal, lapsendajal, vanema abikaasal, eestkostjal või hooldajal, kellega on sõlmitud kirjalik lapse perekonnas hooldamise leping Sotsiaalhoolekande seaduse alusel ning kes on Eesti kodanik, pikaajalise elaniku elamisloa või alalise elamisõiguse alusel Eestis elav välimaalane või Eestis tähtajalise elamisloa või tähtajalise elamisõiguse alusel elav välismaalane.
Üldjuhul on kuni lapse 70 päeva vanuseks saamiseni õigus hüvitisele last kasvataval emal. Alates lapse 70 päeva vanuseks saamisest võivad vanemad kasutada õigust hüvitisele kordamööda. Kui ema viibib sünnituslehel, tekib õigus hüvitisele sünnituslehe lõppemisele järgnevast päevast.

Vanemahüvitise taotlemine
Vanemahüvitise ja teiste perehüvitiste saamiseks tuleb lapse sünd registreerida ehk lapsele nimi panna. Alates 19.03.2020 saavad kõik lapsevanemad lapse sündi registreerida uues portaalis rahvastikuregister.ee. Teenus on kättesaadav kõigile lapsevanematele, olenemata sellest, kas nad on abielus või ei ole.

Hüvitise saamiseks Sotsiaalkindlustusametile enam taotlust esitada ei ole vaja. Kui olete lapse rahvastikuregistris registreerinud, jõuab see info järgmisel päeval Sotsiaalkindlustusametisse automaatselt. Mõne päeva pärast saadab Sotsiaalkindlustusamet iseteenindusse mõlemale vanemale perehüvitiste pakkumuse. Selle kohta saadetakse teade ka lapsevanemate e-maili aadressidele. Seetõttu kontrollige üle, kas Sotsiaalkindlustusameti iseteeninduses on teie õige e-posti aadress olemas (iseteenindus.sotsiaalkindlustusamet.ee). Peale pakkumuse saamist saate teha valikuid, milliseid toetuseliike hakkab saama üks ja milliseid teine vanem.

Vanemahüvitise maksmise periood
Vanemahüvitise maksmist alustatakse sünnitus- või lapsendamishüvitisele õigust andva sünnitus- või lapsendamislehe lõpupäevale järgneval päeval ning hüvitis määratakse hüvitisele õiguse tekkimise päevast arvates 435 päevaks.
Kui lapse emal ei olnud õigust sünnitushüvitisele, määratakse vanemahüvitis 545 kalendripäevaks.
Kui rasedus- ja sünnituspuhkusele või sünnitushüvitisele õigust omav ema ei kasuta õigust rasedus- ja sünnituspuhkusele või sünnitushüvitisele, arvutatakse hüvitise suurus esimese 70 päeva eest eraldi ja hüvitist ei maksta ühes kalendrikuus esimese 70 päeva eest rohkem kui kuupalga alammääras.

Vanemahüvitise suurus

Alates 01.09.2019 arvutatakse vanemahüvitise suurus välja uutel alustel ehk muutunud on vanemahüvitise arvestuse aluseks võetav periood.

Hüvitis arvutatakse järgnevalt:
Esmalt lahutatakse lapse sünnikuule eelnevad 9 kalendrikuud maha ning hüvitis arvutatakse hüvitise taotleja sellele perioodile (9 kuule) eelneva 12 kalendrikuu keskmise, sotsiaalmaksuga maksustatud tulu alusel.

Näiteks: Laps sünnib 10.09.2019, sellele eelnevad 9 kalendrikuud on periood detsember 2018-august 2019, neid kuid hüvitise arvutamisel arvesse ei võeta. Arvesse tulevad sellele perioodile eelnevad 12 kalendrikuud ehk periood detsember 2017-november 2018.
Vanemahüvitise suuruse arvutamisel on erisus juhul, kui hüvitise taotlejal on uue lapse sünnihetkel eelmine laps alla kahe aasta ja kuue kuu vanune(alates 01.07.2020.alla 3-aastane). Sellisel juhul makstakse seda vanemahüvitist, mis on soodsam. Juhul, kui eelmise lapse vanemahüvitis oli arvutatud suurema tulu alusel, arvutatakse ka uue lapse vanemahüvitis varasemas suuruses.

Vanemahüvitise maksustamine
Kooskõlas Tulumaksuseadusega maksustatakse vanemahüvitis tulumaksuga. Kui vanemahüvitise saaja soovib, et talle hüvitise maksmisel rakendataks tulumaksuvaba miinimumi, peab ta selleks tegema vastavasisulise taotluse peale vanemahüvitise otsuse saamist eesti.ee teenuses-tulumaksuvabastuse taotlemine.

Hüvitise saaja vahetamine
Lapse isal on õigus vanemahüvitisele, kui laps on saanud 70 päeva vanuseks või kui lapse emal on lõppenud sünnitusleht. Kui isa taotleb vanemahüvitist pärast seda, kui hüvitist on saanud ema, arvutatakse isa hüvitis sama perioodi tulude alusel, mis oli arvestuse aluseks emal. Kuna vanemahüvitis on kuuhüvitis, on hüvitise saajat võimalik vahetada kalendrikuu algusest.
Hüvitise saaja vahetatakse alates järgmisest kuust juhul, kui taotlus on esitatud enne jooksva kuu lõppu. Väljamakse uuele taotlejale tehakse ülejärgmises kalendrikuus.
Kui vanemad soovivad hüvitise saamise õigust kasutada kordamööda, esitab hüvitise uus taotleja taotluse, millel on seni hüvitist saanud isiku nõusolek.

Koostanud ämmaemand Eneli Viltmann www.eesti.ee  põhjal. Konsulteerinud SA TÜK naistekliiniku jurist Terje Soots.

LISA:

Otse link www.eesti.ee kodulehele vanemahüvitise taotlemiseks: vanemahüvitis

Täpsemat infot leiab sotsiaalkindlustusameti kodulehelt: https://www.sotsiaalkindlustusamet.ee/et/lapsed-pered/vanemapuhkuste-ja-huvitiste-susteemi-muudatused

Viimati uuendatud: 27.07.2021