Esileht

17. märtsil tähistab Kliinikum 60 aasta möödumist esimesest kehavälise vereringega tehtud operatsioonist Eestis. Toona Tartusse jõudnud meetod pani aluse nii tänasele kardiokirurgiale kui hilisemalt ka EKMO kasutusele võtmisele Eestis.

Kunstlik kehaväline vereringe on meetod, mis võimaldab südamekirurgidel teha südameoperatsioone sedasi, et hoolimata südame seiskamisest ja avamisest, toimub ülejäänud kehas siiski vereringe. Süda ja/või suured veresooned kanüleeritakse ning venoosne veri juhitakse verevoolikute kaudu läbi pumba (n-ö kunstsüda) ja oksügenaatori (n-ö kunstkops) ning arteriaalne veri kantakse tagasi kehasse. Ajalooliselt oli südame opereerimise katsegi meditsiinis taunitud ning seetõttu ka paljudele piiriks kirurgia edasiarendamisel. 

Tartu Ülikooli Kliinikumi endoskoopiakeskus on kümne aastaga kujunenud Eesti üheks olulisemaks seedetrakti uuringuid ja raviprotseduure pakkuvaks keskuseks. Kui endoskoopia tähendas veel mõni aeg tagasi peamiselt diagnostikat, siis tänaseks on sama protseduuri käigus võimalik mitte ainult haigust tuvastada, vaid ka seda kohe ravida. 

Kliinikumi endoskoopiakeskuses tehakse endoskoopilisi uuringuid seedetrakti hindamiseks, võimaldades arstil näha nii seedeelundkonna üla- ja alaosa seestpoolt ning võtta biopsiaid. Lisaks diagnoosimisele tehakse ka ravitoiminguid – eemaldatakse polüüpe, laiendatakse kitsendusi või eemaldatakse sapikive. „Endoskoopilised protseduurid nagu gastroskoopia, koloskoopia ja ERCP-uuringuid viiakse läbi painduva optilise instrumendi abil. Näiteks gastroskoopia, mida rahvapäraselt tuntakse ka kui „mõõga neelamist“, on seedetrakti ülaosa uuring, mille käigus viiakse suu kaudu söögitorusse, makku ja kaksteistsõrmiksoolde painduv optiline instrument ehk gastroskoop,“ selgitas Tartu Ülikooli Kliinikumi sisekliiniku gastroenteroloogia osakonna vanemarst-õppejõud ja endoskoopiakeskuse juht dr Marko Malvik.